Tänaval jalutades mõjub šokeerivalt siinne inimeste kehv elujärg ning kõikjal valitsev räpasus ja viletsus. Paljud väikeste lastega pered magavad tänaval. Lapsed on välja õpetatud turiste nähes kohe kätt ette sirutama ning raha nuiama.
Inimesed on enamasti kartlikud ja kahtlustavad. Iga suurema söögikoha ja kaubanduskeskuse ees (rääkimata pankadest) seisab relvastatud valvur ning sisenemisel kontrollitakse üle seljakoti sisu ning inimesed otsitakse läbi. Paljud väldivad silmsidet ning pööravad neile otsa vaadates kiiresti pea ära justkui konflikti vältides.
Võrreldes Jaapaniga on Filipiinide suur eelis see, et kohalikud oskavad praktiliselt kõik soravalt inglise keelt, mis on siin lausa teine riigikeel ning tee leidmisel kommunikatsiooniprobleeme ei esine.
Esimeseks sihtkohaks valisime endale Basilica del Santo Nino katedraali, mis rajati 1565. a. ning on Filipiinide kõige vanem roomakatoliku kirik. Sinna saamiseks istusime Jeepney`sse. Jeepney kujutab endast Filipiinide ühistransporti, mis sõidab kindlat marsruuti pidi, on sageli ülerahvastatud ning mille autod näevad väga kirevad välja. Kui väljastpoolt on välimust kõvasti vuntsitud ja tehtud transpordivahendid võimalikult silmatorkavaks, siis sõidumugavusse ja tehnoseisundisse just palju ei ole panustatud. Kohale jõudes selgus, et kirik oli maavärinas kahjustada saanud. Nimelt toimus 2013. aasta 15. oktoobril Filipiinide viimase 23 aasta ohvriterohkeim maavärin: 7,2 magnituudi, milles hukkus 222 inimest. Nagu sellest veel vähe oleks, käis piirkonnast 3 nädalat hiljem üle ajaloo kõige võimsam taifuun Hayan.
Kui olime oma kohustuslikud turistipildid ära teinud, siirdusime linna kõige suuremasse kaubanduskeskusesse einestama. Filipiinidel ei julge mingeid tänavatoite eriti proovida - ei ole mõtet tervisega riskida. Seega sööme ainult levinud ja korralikes toidukohtades.
Peale kehakinnitust istusime jällegi Jeepneysse ning sõitsime Taoist templi suunas. Kui hakkasime kohale jõudma, hakkasid kaks keskealisepoolsemat naisterahvast Maxiga juttu ajama. Küsisid, kas võivad meiega koos tulla, sest elavad kohe seal templi lähedal. Mõtlesime, et miks mitte. Naised pakkusid, et organiseerivad meile transpordiks mootorrattataksod, et templitele lähemale saada. Usaldasime neid ja uskusime, et nende kavatsused on heatahtlikud nagu enamikel kohalikel, kes tahavad turiste aidata ning et kohalikena tunnevad nad kindlasti olusid paremini ja meil vaeva ka vähem. Kohale jõudes lasid nad justkui iseenesestmõistetavana ka enda arve kinni maksta ning ütlesid summa, mis hiljem selgudes oli kordades kõrgem, kui mootorratturid muidu küsivad. Ei teagi kas see oli kokkumäng või mitte. Meie rahas oli summa muidugi tühine, aga ebameeldiv kogemus ikkagi, kui sind ära kasutatakse. Kui olime aru saanud, et nende naiste motiivid küll heatahtlikud ei ole ja nad tahavad meid ainult ära kasutada, jätsime nad kus see ja teine ning kõndisime omapead templite suunas.
Templites oli palju kohalikke koolilapsi, kes olid ilmselt klassiekskursioonil. Kõik tahtsid meiega koos pilti teha - oleme nende jaoks jube pikad ja ilmselt pole valged turistid seal just igapäevane nähtus.
Templist tulles võtsime ise mootorrattatakso ja saime kõvasti odavamalt.
Templis käidud, rändasime terve õhtu veel mööda Cebu saart Jeepneydega ringi ning käisime saare teises otsas asuva Lapu-Lapu monumendi juures. Lapu-Lapu monument on püstitatud kohalike vabadusvõitlejate juhile, kelle juhtimisel suudeti esmakordselt sissetunginud Hispaanlasi sõjas võita.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978778504274814145?banner=pwa&authkey=CJ_cm-WBzpvTdw
Esimeseks sihtkohaks valisime endale Basilica del Santo Nino katedraali, mis rajati 1565. a. ning on Filipiinide kõige vanem roomakatoliku kirik. Sinna saamiseks istusime Jeepney`sse. Jeepney kujutab endast Filipiinide ühistransporti, mis sõidab kindlat marsruuti pidi, on sageli ülerahvastatud ning mille autod näevad väga kirevad välja. Kui väljastpoolt on välimust kõvasti vuntsitud ja tehtud transpordivahendid võimalikult silmatorkavaks, siis sõidumugavusse ja tehnoseisundisse just palju ei ole panustatud. Kohale jõudes selgus, et kirik oli maavärinas kahjustada saanud. Nimelt toimus 2013. aasta 15. oktoobril Filipiinide viimase 23 aasta ohvriterohkeim maavärin: 7,2 magnituudi, milles hukkus 222 inimest. Nagu sellest veel vähe oleks, käis piirkonnast 3 nädalat hiljem üle ajaloo kõige võimsam taifuun Hayan.
Kui olime oma kohustuslikud turistipildid ära teinud, siirdusime linna kõige suuremasse kaubanduskeskusesse einestama. Filipiinidel ei julge mingeid tänavatoite eriti proovida - ei ole mõtet tervisega riskida. Seega sööme ainult levinud ja korralikes toidukohtades.
Peale kehakinnitust istusime jällegi Jeepneysse ning sõitsime Taoist templi suunas. Kui hakkasime kohale jõudma, hakkasid kaks keskealisepoolsemat naisterahvast Maxiga juttu ajama. Küsisid, kas võivad meiega koos tulla, sest elavad kohe seal templi lähedal. Mõtlesime, et miks mitte. Naised pakkusid, et organiseerivad meile transpordiks mootorrattataksod, et templitele lähemale saada. Usaldasime neid ja uskusime, et nende kavatsused on heatahtlikud nagu enamikel kohalikel, kes tahavad turiste aidata ning et kohalikena tunnevad nad kindlasti olusid paremini ja meil vaeva ka vähem. Kohale jõudes lasid nad justkui iseenesestmõistetavana ka enda arve kinni maksta ning ütlesid summa, mis hiljem selgudes oli kordades kõrgem, kui mootorratturid muidu küsivad. Ei teagi kas see oli kokkumäng või mitte. Meie rahas oli summa muidugi tühine, aga ebameeldiv kogemus ikkagi, kui sind ära kasutatakse. Kui olime aru saanud, et nende naiste motiivid küll heatahtlikud ei ole ja nad tahavad meid ainult ära kasutada, jätsime nad kus see ja teine ning kõndisime omapead templite suunas.
Templites oli palju kohalikke koolilapsi, kes olid ilmselt klassiekskursioonil. Kõik tahtsid meiega koos pilti teha - oleme nende jaoks jube pikad ja ilmselt pole valged turistid seal just igapäevane nähtus.
Templist tulles võtsime ise mootorrattatakso ja saime kõvasti odavamalt.
Templis käidud, rändasime terve õhtu veel mööda Cebu saart Jeepneydega ringi ning käisime saare teises otsas asuva Lapu-Lapu monumendi juures. Lapu-Lapu monument on püstitatud kohalike vabadusvõitlejate juhile, kelle juhtimisel suudeti esmakordselt sissetunginud Hispaanlasi sõjas võita.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978778504274814145?banner=pwa&authkey=CJ_cm-WBzpvTdw
