Täna oli plaanis külastada Šokolaadimägesid.
Šokolaadimäed kujutavad endast ümara kujuga lubjakivist pinnavorme, mis on kaetud puude ja taimkattega ning on saanud oma nime selle järgi, et kui kuivaperioodil taimkate pruuniks muutub, meenutavad mäed šokolaadikomme. See on maailmas üsna unikaalne vaatepilt ja tahtsime seda nähtust kindlasti oma silmaga näha.
Mägede juurde saamine oli minu jaoks ilmselt minu elu üks ekstreemsemaid kogemusi (p.s. olen hüpanud veel langevarjuga ning bungee`t ja sõidan suvel igapäevaselt mootorrattaga). Kuna buss oli puupüsti täis, siis kupatati meid katusele. Max oli selle peale veidi kahtlev, aga mina ronisin kohe krapsti ülesse, sest haistsin järjekordset põnevat seiklust ning kuna ilm oli päris palav, mõtlesin, et seal üleval on kindlasti mõnus ja jahutav. Lisaks oli buss puupüsti täis ja sõit pikk - aga üleval ju ruumi küllaga. Algul oligi kõik ilus ja roosiline - tuul oli mõnus ja jahutav, vaade super ja kerge põnevus ka sees. Kui aga suure maantee peale jõudsime, hakkas bussijuht tuhatnelja kihutama, nagu üritaks endal politseid sabast maha raputada. Tõmbasime oma asendi ikka väga madalaks ja hoidsime katuseraamist kinni nii et sõrmenukid valged (näost muidugi ka). Kõigele tagatipuks hakkas vihma sadama ja tõmbas ikka päris jahedaks. Õnneks oli mul vihmakeep kotis - tõmbasin selle selga, mis oli ikka suureks abiks. Kui vahepeal tehti peatusi ja Max küsis luba bussi sisse minna, siis keelati see miskipärast kategooriliselt ja kihutati tuhatnelja edasi justkui põgeneks viimsepäeva eest. Pimedatesse kurvidesse lõigati tuimalt sisse ja tehti hulle möödasõite - enne anti lihtsalt kõvasti signaali, et siit ma nüüd tulen. Vaade oli see-eest maaliline - tee ääres vohas roheline loodus ning looklesid kaunid riisipõllud.
Lõpuks jõudsime kohale ja ronisime värisevate käte ja jalgadega katuselt alla. Üritasin selle reisi peale head nägu teha ja veidi naeratada, aga välja kukkus ilmselt selline nägu, nagu oleks mõnda tüdrukut esimest korda kohtama kutsunud.
Igal juhul - olime kohal ning kõmpisime mäest ülesse vaateplatvormi suunas. Kui mäest ülesse olime jõudnud, oli vaade aga päris äge. Ronisime ka kõrgele vaateplatvormi tippu, mis oli maavärinas kannatada saanud ning osaliselt kokku varisenud. Tutvusime ka suveniirikioskitega ja Max ostis oma tüdrukule T-särgi, mida too kannab nüüd ainult väga erilistel sündmustel.
Tagasi saime sõita õnneks bussis sees ning tutvusime ühe ameeriklasega, kes elas siin ühe kohaliku noore filipiinlannaga ning rääkis oma elu-olust. Päris huvitav kuulamine, millest mõni seik ei kannata aga väga kirjapanemist.
Kui olime hotelli tagasi jõudnud, hakkas öösel kõvasti vihma sadama ning elekter läks ära. Sõime pealambivalgel oma konserve ja läksime magama.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5979315620547897601?authkey=CMvjxfPj0NO0PA
Sunday, October 19, 2014
30.01.14 - Filipiinid IV päev, Tarsierid ja Alona beach
Enesetunne on täna ikka kõvasti parem.
Tänase päeva põhieesmärgiks oli näha Tarsiere (eesti keeles kandlased). Tarsierid on väga väikesed rusikasuurused suurte punnis silmadega ahvid ning neid leidub ainult Filipiinidel ja Malai saarestiku lääneosas. Nad on väljasuremisohus liik ning seega kantud ka Punasesse raamatusse. Kandlased on öise eluviisiga ehk siis päeval nad magavad. Huvitav fakt on see, et nad ei saa oma silmi liigutada - selle asemel peavad nad oma pead pöörama ja nad suudavad seda teha koguni 180 kraadi ulatuses. Nende silmad on võrreldes kehaga tohutult suured - nad on silma/keha suhtarvu poolest imetajatest esikohal. Pupillid lähevad öösel koguni peaaegu et silmamuna suuruseks, mis tagab neile öösel erakordse nägemise ja see aitab neil putukaid jahtida. Samuti on neil ülihea kuulmine.
Et Tarsieride hoiualasse jõuda, pidime ette võtma suhteliselt mitmekesise reisi Jeepney`dega. Ühistransporti on aga väga lahe kasutada - saab kohalikust elust palju parema pildi ning rohkem inimestega suhelda. Samuti on see tihti seiklusrohke ja põnev.
Lõpuks jõudsime kohale ja meie õnneks õnnestus meil kandlasi ka näha. Nimelt otsivad varjupaiga töötajad hommikuti turistide jaoks ahvikesed ülesse, et siis neid hiljem inimestele näidata. Mõni päev juhtub aga, et kõik Tarsierid on kuskil peidus ja siis neid ei näegi. Nägime kuskil 5-6 Tarsieri ja saime neist pilti ka teha. Kokku olime hoiupaigas suhteliselt lühikest aega - kuskil pool tundi ja hakkasime ennast vaikselt linna poole tagasi sättima.
Selgus aga, et ühistransport päevasel ajal linna tagasi ei liigugi. Mis seal ikka - hakkasime vaikselt jala linna poole vantsima ja hääletama. Kohalike inimeste reaalsusesse ei mahtunud ilmselt ära, et mingid valged turistid üldse hääletada võiksid (sõidavad nad ju peamiselt taksoga) ja kõik möödasõitjad lehvitasid meile rõõmsate nägudega. Vantsisime lõõmava päikese käes päris tükk aega ja olime juba päris väsinud, kui meid lõpuks peale võeti. Saime ühe kastiga auto peale ja hüppasime kasti. Kui kohalikud inimesed nägid valgeid turiste kastis mööda sõitmas, läksid kõik väga elevile, hakkasid kilkama, kätega vehkima ja naersid omakeskis kõva häälega. Emotsioone kui palju. Tore, et saime nende päeva väheke elevust tekitada.
Lõpuks jõudsime linna, tänasime südamlikult ja läksime kaubanduskeskusesse lõunatama.
Järgmiseks plaaniks oli minna randa chillima. Selleks istusime jällegi ühistranspordi peale ning ees ootas järjekordne pooleteisetunnine loksumine. Meil pole aga kiiret kuhugi - võtame vabalt ja naudime ilma. Ühistransport läheb siin sageli niivõrd täis, et inimesed seisavad autost väljas platvormi peal ja hoiavad kuskilt servast kinni või siis istuvad koguni katusel. Lõpuks jõudsime randa - käisime ujumas ja päevitasime. Hästi paljud inimesed pakuvad siin massaaži. Otsustasin ka ise ühe lõõgastava massaaži kasuks. Tund aega õnnetu lõpuga massaaži maksis 5 €.
Nautlesime rannas, kuni päike looja läks ning siirdusime kodu poole. Käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses söömas ja ostsin ka sõbrale meeneks ühe särgi.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978930929151685569
Tänase päeva põhieesmärgiks oli näha Tarsiere (eesti keeles kandlased). Tarsierid on väga väikesed rusikasuurused suurte punnis silmadega ahvid ning neid leidub ainult Filipiinidel ja Malai saarestiku lääneosas. Nad on väljasuremisohus liik ning seega kantud ka Punasesse raamatusse. Kandlased on öise eluviisiga ehk siis päeval nad magavad. Huvitav fakt on see, et nad ei saa oma silmi liigutada - selle asemel peavad nad oma pead pöörama ja nad suudavad seda teha koguni 180 kraadi ulatuses. Nende silmad on võrreldes kehaga tohutult suured - nad on silma/keha suhtarvu poolest imetajatest esikohal. Pupillid lähevad öösel koguni peaaegu et silmamuna suuruseks, mis tagab neile öösel erakordse nägemise ja see aitab neil putukaid jahtida. Samuti on neil ülihea kuulmine.
Et Tarsieride hoiualasse jõuda, pidime ette võtma suhteliselt mitmekesise reisi Jeepney`dega. Ühistransporti on aga väga lahe kasutada - saab kohalikust elust palju parema pildi ning rohkem inimestega suhelda. Samuti on see tihti seiklusrohke ja põnev.
Lõpuks jõudsime kohale ja meie õnneks õnnestus meil kandlasi ka näha. Nimelt otsivad varjupaiga töötajad hommikuti turistide jaoks ahvikesed ülesse, et siis neid hiljem inimestele näidata. Mõni päev juhtub aga, et kõik Tarsierid on kuskil peidus ja siis neid ei näegi. Nägime kuskil 5-6 Tarsieri ja saime neist pilti ka teha. Kokku olime hoiupaigas suhteliselt lühikest aega - kuskil pool tundi ja hakkasime ennast vaikselt linna poole tagasi sättima.
Selgus aga, et ühistransport päevasel ajal linna tagasi ei liigugi. Mis seal ikka - hakkasime vaikselt jala linna poole vantsima ja hääletama. Kohalike inimeste reaalsusesse ei mahtunud ilmselt ära, et mingid valged turistid üldse hääletada võiksid (sõidavad nad ju peamiselt taksoga) ja kõik möödasõitjad lehvitasid meile rõõmsate nägudega. Vantsisime lõõmava päikese käes päris tükk aega ja olime juba päris väsinud, kui meid lõpuks peale võeti. Saime ühe kastiga auto peale ja hüppasime kasti. Kui kohalikud inimesed nägid valgeid turiste kastis mööda sõitmas, läksid kõik väga elevile, hakkasid kilkama, kätega vehkima ja naersid omakeskis kõva häälega. Emotsioone kui palju. Tore, et saime nende päeva väheke elevust tekitada.
Lõpuks jõudsime linna, tänasime südamlikult ja läksime kaubanduskeskusesse lõunatama.
Järgmiseks plaaniks oli minna randa chillima. Selleks istusime jällegi ühistranspordi peale ning ees ootas järjekordne pooleteisetunnine loksumine. Meil pole aga kiiret kuhugi - võtame vabalt ja naudime ilma. Ühistransport läheb siin sageli niivõrd täis, et inimesed seisavad autost väljas platvormi peal ja hoiavad kuskilt servast kinni või siis istuvad koguni katusel. Lõpuks jõudsime randa - käisime ujumas ja päevitasime. Hästi paljud inimesed pakuvad siin massaaži. Otsustasin ka ise ühe lõõgastava massaaži kasuks. Tund aega õnnetu lõpuga massaaži maksis 5 €.
Nautlesime rannas, kuni päike looja läks ning siirdusime kodu poole. Käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses söömas ja ostsin ka sõbrale meeneks ühe särgi.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978930929151685569
Saturday, September 6, 2014
29. jaanuar - Rannapäev
Öösel hakkas mul äkitselt väga halb ja käisin mitu korda oksendamas. Kahtlustasin põhjusena jäätist, mille olin kaubanduskeskusest ühest müügikioskist ostnud ja mis oli veidi kahtlase maitsega. Mingi kuradi kukk kires ka öö läbi kuskil kõrvalmajas ja magada ei lasknud. Hommikul oli enesetunne juba veidi parem - sõin kõhu täis, kui järsku kõik jälle välja tuli. No mis seal ikka.
Tänaseks olime planeerinud rannapäeva, et tempot veidi maha võtta ja lõõgastuda. Mulle kulus see arvestades enesetunnet ikka marjaks ära.
Poolele teele randa jäi üks maa-alune koobas nimega Hinagdanan (mis tõlkes tähendab "redeliga"), kuhu läksimegi uudistama. Koopa avastas juhuslikult kohalik külamees, kes leidis maa seest augu ning ehitas redeli, et minna uurima, mis seal sees on. Tegemist on lubjakivikoopaga, mille laes on stalagmiidid ("purikad"), milles on järv ning kus elavad linnud ja nahkhiired. Jube palav oli seal maa all, mispeale mul enesetunne jälle väga kehvaks läks. Istusin veidi lähedal olevas rannas, et lasta tuulel end jahutada. Max uuris nii kaua koopa lähedal asuvatest kioskitest T-särke. Tagantjäreletarkusena oleks pidanud kõik oma T-särgiostud seal ära tegema, sest hinnad olid väga odavad. Aga kuna me polnud üldiste hindadega veel kursis, jäid sealt särgid ostmata.
Kõndisime suure maanteeni tagasi ning jäime ühistransporti ootama. Kohalikelt inimestelt uurides saime teada, et sealtkandist ei lähe randa aga enam ühtegi transporti. Pakkusime ühele kohalikule kutile, et ta meid oma rolleriga randa ära viskaks ja andsime talle selle eest raha. Tüüp tahtis algul meilt meeletu raha küsida, aga kauplesime hinna suht mõistlikuks.
Magasin päev otsa palmide all varjus ja põdesin oma kehva enesetunnet. Pole julgenud midagi süüa, sest vahepeal oksendasin jälle. Max kohtas rannas ühtesid eestlasi, kelledel oli üks reisikaaslane toidumürgitusega juba kolmandat päeva haiglas. See teadmine muutis veidi mu perspektiivi ning olin tänulik, et minu seis nii kehv ei ole.
Rannast meie hotelli on kuskil tunniajane sõit. Läksime õhtul koju mootorrattataksoga ja saime suhteliselt odavalt (meie rahas 1 €). See oli tõeline vedamine, sest tüübid üritavad siin ikka täiega nöörida.
Max läks meie linnas veel kaubanduskeskusesse sööma. Mina ei julgenud midagi süüa ja läksin otsejoones hotelli puhkama.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978926958349162369
Tänaseks olime planeerinud rannapäeva, et tempot veidi maha võtta ja lõõgastuda. Mulle kulus see arvestades enesetunnet ikka marjaks ära.
Poolele teele randa jäi üks maa-alune koobas nimega Hinagdanan (mis tõlkes tähendab "redeliga"), kuhu läksimegi uudistama. Koopa avastas juhuslikult kohalik külamees, kes leidis maa seest augu ning ehitas redeli, et minna uurima, mis seal sees on. Tegemist on lubjakivikoopaga, mille laes on stalagmiidid ("purikad"), milles on järv ning kus elavad linnud ja nahkhiired. Jube palav oli seal maa all, mispeale mul enesetunne jälle väga kehvaks läks. Istusin veidi lähedal olevas rannas, et lasta tuulel end jahutada. Max uuris nii kaua koopa lähedal asuvatest kioskitest T-särke. Tagantjäreletarkusena oleks pidanud kõik oma T-särgiostud seal ära tegema, sest hinnad olid väga odavad. Aga kuna me polnud üldiste hindadega veel kursis, jäid sealt särgid ostmata.
Kõndisime suure maanteeni tagasi ning jäime ühistransporti ootama. Kohalikelt inimestelt uurides saime teada, et sealtkandist ei lähe randa aga enam ühtegi transporti. Pakkusime ühele kohalikule kutile, et ta meid oma rolleriga randa ära viskaks ja andsime talle selle eest raha. Tüüp tahtis algul meilt meeletu raha küsida, aga kauplesime hinna suht mõistlikuks.
Magasin päev otsa palmide all varjus ja põdesin oma kehva enesetunnet. Pole julgenud midagi süüa, sest vahepeal oksendasin jälle. Max kohtas rannas ühtesid eestlasi, kelledel oli üks reisikaaslane toidumürgitusega juba kolmandat päeva haiglas. See teadmine muutis veidi mu perspektiivi ning olin tänulik, et minu seis nii kehv ei ole.
Rannast meie hotelli on kuskil tunniajane sõit. Läksime õhtul koju mootorrattataksoga ja saime suhteliselt odavalt (meie rahas 1 €). See oli tõeline vedamine, sest tüübid üritavad siin ikka täiega nöörida.
Max läks meie linnas veel kaubanduskeskusesse sööma. Mina ei julgenud midagi süüa ja läksin otsejoones hotelli puhkama.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978926958349162369
28. jaanuar Cebu>Tagbilaran
Hotell on suhteliselt kehva - toas on sipelgad ning sisustus spartalik. Lisaks on see meie reisi kõige kallim hotell (kallim kui viietärnihotell Tokyos). Aga noh - magada saab ja pesta ka...
Kõigepealt otsisime koha, kus homikust saaks süüa, milleks sobis hästi lähim kaubanduskeskus. Söök oli väga maitsev. Seejärel vahetasime raha.
Cebu saarel olime üürikest aega, sest turistiatraktsioone siin väga ei ole. Järgmine sihtkoht pikaks ajaks oli meil valitud Tagbilarani saar. Läksimegi hotelli tagasi, et järgmisse sihtkohta minna - võtsime kohvrid ja sõitsime laevaterminali. Takso on siin meeletult odav.
Praam meenutas Linda Line Expressi ja kimas päris kiiresti. Kokku kulus sõidule kuskil 2 h.
Praamist maha tulles lendasid peale igasugused transpordipakkujad nagu kaarnad ning hakkasid agressiivselt küüti pakkuma. Sõna "ei" tähendust nad ei mõistnud ning nende strateegia oli seepeale küsida hoopis igasuguseid küsimusi, nagu kuhu me läheme jne. Muutsin oma lähenemise resoluutsemaks ning kui olin neile "ei" juba päris karmilt öelnud, jätsid nad meid lõpuks rahule. Max oli foorumitest uurinud, palju kolmerattalise mootorratta takso maksab ja see hind, mis nemad meile pakkusid, oli kümneid kordi kõrgem.
Teadsime, et kui terminalist väheke eemale jalutada, muutub hind kordades odavamaks ning kõndisimegi edasi. Varsti peatuski meie juures üks mootorratas ning pakkus küüti. Hind oli küll 2 korda kõrgem, kui kohalike käest küsitakse, aga kuna kahepeale kokku tegi see ainult 1 €, ei viitsinud väga mingite sentide pärast kakelda ja istusime peale.
Sõit hotelli oli suhteliselt lühike. Kõik tänavad on mootorrattataksosid täis, liikluses on tohutu müra ja saaste on meeletu.
Hotell on täitsa enam-vähem. Voodid on laiad, pesta saab, internet on olemas, telekast saab NBA-d vaadata ja vaade aknast on ka päris hea. Hind ka üsna mõistlik.
Panime asjad ära ja läksime kohe ümbruskonda uurima. Üle tee on kohe üks söögikoht, kus ei tahaks relva ähvardusel ka süüa. Kujutan ette, kuidas peale seal söömist hakkab igast august purskama, misjärel peab haiglavoodis kägaras kõhtu kinni hoidma. Kohalikud taksomehed käivad siin söömas küll.
Tänaval jäi silma üks valgenahaline vanem meesterahvas. Turistid on siin suhteliselt vähelevinud - seega läksime kohe juurde ja hakkasime temaga juttu rääkima, et kohalikke ellujäämissoovitusi pärida. Saime teada, et härra on pärit New York`ist ning juba pikemat aega filipiinlannaga abielus. Rääkisime pikalt ja laialt - mida siin saarel vaadata võiks, kui palju on asjade eest õiglane hind jne.
Kui ausalt ära rääkida, siis naisterahvad on siin palju kenamad kui Cebu saarel...
Läksime tutvuma kohaliku kõige suurema kaubanduskeskusega ning sõime seal õhtust. Kõndisime veel natuke ümbruskonnas ja läksime siis tagasi hotelli puhkama.
Igal sammul pakutakse suhteliselt agressiivselt taksoteenust.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978923178520579105?banner=pwa&authkey=CIzuiZaiw-HyPw
Kõigepealt otsisime koha, kus homikust saaks süüa, milleks sobis hästi lähim kaubanduskeskus. Söök oli väga maitsev. Seejärel vahetasime raha.
Cebu saarel olime üürikest aega, sest turistiatraktsioone siin väga ei ole. Järgmine sihtkoht pikaks ajaks oli meil valitud Tagbilarani saar. Läksimegi hotelli tagasi, et järgmisse sihtkohta minna - võtsime kohvrid ja sõitsime laevaterminali. Takso on siin meeletult odav.
Praam meenutas Linda Line Expressi ja kimas päris kiiresti. Kokku kulus sõidule kuskil 2 h.
Praamist maha tulles lendasid peale igasugused transpordipakkujad nagu kaarnad ning hakkasid agressiivselt küüti pakkuma. Sõna "ei" tähendust nad ei mõistnud ning nende strateegia oli seepeale küsida hoopis igasuguseid küsimusi, nagu kuhu me läheme jne. Muutsin oma lähenemise resoluutsemaks ning kui olin neile "ei" juba päris karmilt öelnud, jätsid nad meid lõpuks rahule. Max oli foorumitest uurinud, palju kolmerattalise mootorratta takso maksab ja see hind, mis nemad meile pakkusid, oli kümneid kordi kõrgem.
Teadsime, et kui terminalist väheke eemale jalutada, muutub hind kordades odavamaks ning kõndisimegi edasi. Varsti peatuski meie juures üks mootorratas ning pakkus küüti. Hind oli küll 2 korda kõrgem, kui kohalike käest küsitakse, aga kuna kahepeale kokku tegi see ainult 1 €, ei viitsinud väga mingite sentide pärast kakelda ja istusime peale.
Sõit hotelli oli suhteliselt lühike. Kõik tänavad on mootorrattataksosid täis, liikluses on tohutu müra ja saaste on meeletu.
Hotell on täitsa enam-vähem. Voodid on laiad, pesta saab, internet on olemas, telekast saab NBA-d vaadata ja vaade aknast on ka päris hea. Hind ka üsna mõistlik.
Panime asjad ära ja läksime kohe ümbruskonda uurima. Üle tee on kohe üks söögikoht, kus ei tahaks relva ähvardusel ka süüa. Kujutan ette, kuidas peale seal söömist hakkab igast august purskama, misjärel peab haiglavoodis kägaras kõhtu kinni hoidma. Kohalikud taksomehed käivad siin söömas küll.
Tänaval jäi silma üks valgenahaline vanem meesterahvas. Turistid on siin suhteliselt vähelevinud - seega läksime kohe juurde ja hakkasime temaga juttu rääkima, et kohalikke ellujäämissoovitusi pärida. Saime teada, et härra on pärit New York`ist ning juba pikemat aega filipiinlannaga abielus. Rääkisime pikalt ja laialt - mida siin saarel vaadata võiks, kui palju on asjade eest õiglane hind jne.
Kui ausalt ära rääkida, siis naisterahvad on siin palju kenamad kui Cebu saarel...
Läksime tutvuma kohaliku kõige suurema kaubanduskeskusega ning sõime seal õhtust. Kõndisime veel natuke ümbruskonnas ja läksime siis tagasi hotelli puhkama.
Igal sammul pakutakse suhteliselt agressiivselt taksoteenust.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978923178520579105?banner=pwa&authkey=CIzuiZaiw-HyPw
Thursday, June 19, 2014
27.01 Cebu, Filipiinid
Hommikul läksime kohe linnaga tutvuma, et otsida valuutavahetust ning keha kinnitada. Leidsime ühe söögikoha, kus omleti ja mahla eest tuli meie rahas välja käia 1 €. Kõige hügieenilisem koht just ei tundunud, aga toit oli täitsa maitsev.
Tänaval jalutades mõjub šokeerivalt siinne inimeste kehv elujärg ning kõikjal valitsev räpasus ja viletsus. Paljud väikeste lastega pered magavad tänaval. Lapsed on välja õpetatud turiste nähes kohe kätt ette sirutama ning raha nuiama.
Inimesed on enamasti kartlikud ja kahtlustavad. Iga suurema söögikoha ja kaubanduskeskuse ees (rääkimata pankadest) seisab relvastatud valvur ning sisenemisel kontrollitakse üle seljakoti sisu ning inimesed otsitakse läbi. Paljud väldivad silmsidet ning pööravad neile otsa vaadates kiiresti pea ära justkui konflikti vältides.
Võrreldes Jaapaniga on Filipiinide suur eelis see, et kohalikud oskavad praktiliselt kõik soravalt inglise keelt, mis on siin lausa teine riigikeel ning tee leidmisel kommunikatsiooniprobleeme ei esine.
Esimeseks sihtkohaks valisime endale Basilica del Santo Nino katedraali, mis rajati 1565. a. ning on Filipiinide kõige vanem roomakatoliku kirik. Sinna saamiseks istusime Jeepney`sse. Jeepney kujutab endast Filipiinide ühistransporti, mis sõidab kindlat marsruuti pidi, on sageli ülerahvastatud ning mille autod näevad väga kirevad välja. Kui väljastpoolt on välimust kõvasti vuntsitud ja tehtud transpordivahendid võimalikult silmatorkavaks, siis sõidumugavusse ja tehnoseisundisse just palju ei ole panustatud. Kohale jõudes selgus, et kirik oli maavärinas kahjustada saanud. Nimelt toimus 2013. aasta 15. oktoobril Filipiinide viimase 23 aasta ohvriterohkeim maavärin: 7,2 magnituudi, milles hukkus 222 inimest. Nagu sellest veel vähe oleks, käis piirkonnast 3 nädalat hiljem üle ajaloo kõige võimsam taifuun Hayan.
Kui olime oma kohustuslikud turistipildid ära teinud, siirdusime linna kõige suuremasse kaubanduskeskusesse einestama. Filipiinidel ei julge mingeid tänavatoite eriti proovida - ei ole mõtet tervisega riskida. Seega sööme ainult levinud ja korralikes toidukohtades.
Peale kehakinnitust istusime jällegi Jeepneysse ning sõitsime Taoist templi suunas. Kui hakkasime kohale jõudma, hakkasid kaks keskealisepoolsemat naisterahvast Maxiga juttu ajama. Küsisid, kas võivad meiega koos tulla, sest elavad kohe seal templi lähedal. Mõtlesime, et miks mitte. Naised pakkusid, et organiseerivad meile transpordiks mootorrattataksod, et templitele lähemale saada. Usaldasime neid ja uskusime, et nende kavatsused on heatahtlikud nagu enamikel kohalikel, kes tahavad turiste aidata ning et kohalikena tunnevad nad kindlasti olusid paremini ja meil vaeva ka vähem. Kohale jõudes lasid nad justkui iseenesestmõistetavana ka enda arve kinni maksta ning ütlesid summa, mis hiljem selgudes oli kordades kõrgem, kui mootorratturid muidu küsivad. Ei teagi kas see oli kokkumäng või mitte. Meie rahas oli summa muidugi tühine, aga ebameeldiv kogemus ikkagi, kui sind ära kasutatakse. Kui olime aru saanud, et nende naiste motiivid küll heatahtlikud ei ole ja nad tahavad meid ainult ära kasutada, jätsime nad kus see ja teine ning kõndisime omapead templite suunas.
Templites oli palju kohalikke koolilapsi, kes olid ilmselt klassiekskursioonil. Kõik tahtsid meiega koos pilti teha - oleme nende jaoks jube pikad ja ilmselt pole valged turistid seal just igapäevane nähtus.
Templist tulles võtsime ise mootorrattatakso ja saime kõvasti odavamalt.
Templis käidud, rändasime terve õhtu veel mööda Cebu saart Jeepneydega ringi ning käisime saare teises otsas asuva Lapu-Lapu monumendi juures. Lapu-Lapu monument on püstitatud kohalike vabadusvõitlejate juhile, kelle juhtimisel suudeti esmakordselt sissetunginud Hispaanlasi sõjas võita.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978778504274814145?banner=pwa&authkey=CJ_cm-WBzpvTdw
Esimeseks sihtkohaks valisime endale Basilica del Santo Nino katedraali, mis rajati 1565. a. ning on Filipiinide kõige vanem roomakatoliku kirik. Sinna saamiseks istusime Jeepney`sse. Jeepney kujutab endast Filipiinide ühistransporti, mis sõidab kindlat marsruuti pidi, on sageli ülerahvastatud ning mille autod näevad väga kirevad välja. Kui väljastpoolt on välimust kõvasti vuntsitud ja tehtud transpordivahendid võimalikult silmatorkavaks, siis sõidumugavusse ja tehnoseisundisse just palju ei ole panustatud. Kohale jõudes selgus, et kirik oli maavärinas kahjustada saanud. Nimelt toimus 2013. aasta 15. oktoobril Filipiinide viimase 23 aasta ohvriterohkeim maavärin: 7,2 magnituudi, milles hukkus 222 inimest. Nagu sellest veel vähe oleks, käis piirkonnast 3 nädalat hiljem üle ajaloo kõige võimsam taifuun Hayan.
Kui olime oma kohustuslikud turistipildid ära teinud, siirdusime linna kõige suuremasse kaubanduskeskusesse einestama. Filipiinidel ei julge mingeid tänavatoite eriti proovida - ei ole mõtet tervisega riskida. Seega sööme ainult levinud ja korralikes toidukohtades.
Peale kehakinnitust istusime jällegi Jeepneysse ning sõitsime Taoist templi suunas. Kui hakkasime kohale jõudma, hakkasid kaks keskealisepoolsemat naisterahvast Maxiga juttu ajama. Küsisid, kas võivad meiega koos tulla, sest elavad kohe seal templi lähedal. Mõtlesime, et miks mitte. Naised pakkusid, et organiseerivad meile transpordiks mootorrattataksod, et templitele lähemale saada. Usaldasime neid ja uskusime, et nende kavatsused on heatahtlikud nagu enamikel kohalikel, kes tahavad turiste aidata ning et kohalikena tunnevad nad kindlasti olusid paremini ja meil vaeva ka vähem. Kohale jõudes lasid nad justkui iseenesestmõistetavana ka enda arve kinni maksta ning ütlesid summa, mis hiljem selgudes oli kordades kõrgem, kui mootorratturid muidu küsivad. Ei teagi kas see oli kokkumäng või mitte. Meie rahas oli summa muidugi tühine, aga ebameeldiv kogemus ikkagi, kui sind ära kasutatakse. Kui olime aru saanud, et nende naiste motiivid küll heatahtlikud ei ole ja nad tahavad meid ainult ära kasutada, jätsime nad kus see ja teine ning kõndisime omapead templite suunas.
Templites oli palju kohalikke koolilapsi, kes olid ilmselt klassiekskursioonil. Kõik tahtsid meiega koos pilti teha - oleme nende jaoks jube pikad ja ilmselt pole valged turistid seal just igapäevane nähtus.
Templist tulles võtsime ise mootorrattatakso ja saime kõvasti odavamalt.
Templis käidud, rändasime terve õhtu veel mööda Cebu saart Jeepneydega ringi ning käisime saare teises otsas asuva Lapu-Lapu monumendi juures. Lapu-Lapu monument on püstitatud kohalike vabadusvõitlejate juhile, kelle juhtimisel suudeti esmakordselt sissetunginud Hispaanlasi sõjas võita.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978778504274814145?banner=pwa&authkey=CJ_cm-WBzpvTdw
Friday, May 23, 2014
26.01 Tokyo viimane päev ja tee Filipiinidele
Kuna täna olime viimast päeva viietärnihotellis, üritasime hommikusöögist viimast võtta ja pugisime nii kaua, kuni füüsiliselt lihtsalt enam ei jaksanud.
Põhjus, miks me üldse viietärnihotellis ööbisime, oli inimlik eksitus: nimelt oli keegi töötajatest hotelli pakkumist ülesse pannes jätnud hinnale ühe nulli lõppu lisamata, ehk kui pakkumises oli hinnaks märgitud 30 €, siis tegelikult maksab öö selles hotellis 300 €. Varsti pärast reserveeringu tegemist saatiski hotell kirja, et tegemist on eksitusega, kuid nad võtavad endale selle eest täie vastutuse ning jätavad meile sama hinna, mis reserveeringus. Niisiis saime olla viietärnihotellis kümme korda odavamalt.
Check-outi tegema minnes oli väikene hirm, et äkki tekib receptionis mingi jama ja kasseeritakse ikkagi täishind. Õnneks oli meie hirm alusetu - kõik sujus libedalt ning saime ööbida viietärnihotellis hinnaga 30 € öö. Rohkem ilmselt elus sellist võimalust ei tule - seega olime saadud kogemuse üle väga õnnelikud :) .
Ostsime ära oma rongipiletid lennujaama ning läksime linna peale, et teha Tokyos viimased tiirud.
Esimeses järjekorras läksime vaatama sumokeskust. Rongilt maha tulles tutvusime ühe jaapani paariga, kes olid väga abivalmid. Rääkisime veidi juttu. Kui inimesed kuulevad, et tuleme Eestist, on nad väga üllatunud - nii kaugelt.
Sumokeskuse ümbruses oli väga huvitav atmosfäär: inimesed olid säravate silmadega ja elevil, sest siin-seal võis kohata sumomaadlejaid, kes oma kimonode ja puust plätudega hakkasid tänavapildis kohe silma ning keda kõik kohtlesid kui superstaare. Saime ka ise koos ühe sumomaadlejaga pilti teha. Olin ära õppinud jaapanikeelse fraasi "Anata no shashin wo tottemo iidesuka?", mis tähendab: "Kas tohib Teist pilti teha?". Jaatava vastuse peale sättisime muidugi ka ennast pildile ning tänasime viisakalt ("Arigato gozaimasu!").
Järgmiseks läksime Sensoji templisse, mis valmis 645. aastal ning on Tokyo kõige vanem, populaarsem ja ühtlasi kõige külastatum. Rahvast oli seal tõesti meeletult.
Et templisse pääseda, tuli kõndida 200 m piki kaubatänavat, kus pakuti peamiselt suveniire. Inimesed läbivad templit külastades mitmeid rituaale: draakoni kujuga purskkaevust pärit veega pestakse käsi ning ühtlasi ka juuakse seda vett; soovikaevu visatakse münt ning esitatakse mõni soov. On ka ühed kapid, millest annetuse korral võetakse välja mõni tarkusetera või ennustus eelseisvaks eluks. Väga põnev oli neid rituaale vaadata - kahju ainult, et kõigist neist aru ei saanud ja nendest rohkem ei teadnud.
Järgmiseks läksime Ueno parki ja Toshogu templi juurde.
Max proovis ka ise läbi ühe palverituaali, kus pidi kummardama, kahte kätt kokku lööma, mündi viskama ning midagi soovima.
Edasi läksime Shibuya keskusesse, mis on tohutult suur keskus paljude kaupluste ja söögikohtadega. Rongipeatuse lähedal asub ka üks suur ristmik, mida ületab korraga hästi palju inimesi - päris võimas vaatepilt.
Shibuya külastusega olidki meie Tokyo seiklused läbi ning suundusime hotelli, et võtta oma reisikohvrid ning siirduda lennujaama.
Järgmiseks sihtkohaks olid meil Filipiinid.
Kuna Jaapani avastamiseks oli planeeritud suhteliselt lühike aeg, oli tempo suhteliselt intensiivne: päevad olid tihedalt täis planeeritud ja üritasime näha nii palju, kui selle lühikese ajaga võimalik oli. Filipiinidele on vastukaaluks planeeritud ka niisama rannas vedelemist ja puhkamist.
Lennukis paluti meil istuda avariiväljapääsuritta, et aitaksime inimesi hädaolukorras. Ju siis tundusime asjalike nägudega. Lennureisi ajal pakuti süüa ka.
Filipiinidele jõudsime kell 12 öösel ning oli tunne, nagu oleks rännanud ajas 100 aastat tagasi. Kostituseks seisime tund aega kohutavas kuumuses passikontrollijärjekorras. Kõikjal hakkas silma räpasus ja viletsus.
Võtsime takso ning sõitsime hotelli puhkama.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5976919778213068993?banner=pwa&authkey=CLSMsa-Jr_3d5AE
Põhjus, miks me üldse viietärnihotellis ööbisime, oli inimlik eksitus: nimelt oli keegi töötajatest hotelli pakkumist ülesse pannes jätnud hinnale ühe nulli lõppu lisamata, ehk kui pakkumises oli hinnaks märgitud 30 €, siis tegelikult maksab öö selles hotellis 300 €. Varsti pärast reserveeringu tegemist saatiski hotell kirja, et tegemist on eksitusega, kuid nad võtavad endale selle eest täie vastutuse ning jätavad meile sama hinna, mis reserveeringus. Niisiis saime olla viietärnihotellis kümme korda odavamalt.
Check-outi tegema minnes oli väikene hirm, et äkki tekib receptionis mingi jama ja kasseeritakse ikkagi täishind. Õnneks oli meie hirm alusetu - kõik sujus libedalt ning saime ööbida viietärnihotellis hinnaga 30 € öö. Rohkem ilmselt elus sellist võimalust ei tule - seega olime saadud kogemuse üle väga õnnelikud :) .
Ostsime ära oma rongipiletid lennujaama ning läksime linna peale, et teha Tokyos viimased tiirud.
Esimeses järjekorras läksime vaatama sumokeskust. Rongilt maha tulles tutvusime ühe jaapani paariga, kes olid väga abivalmid. Rääkisime veidi juttu. Kui inimesed kuulevad, et tuleme Eestist, on nad väga üllatunud - nii kaugelt.
Sumokeskuse ümbruses oli väga huvitav atmosfäär: inimesed olid säravate silmadega ja elevil, sest siin-seal võis kohata sumomaadlejaid, kes oma kimonode ja puust plätudega hakkasid tänavapildis kohe silma ning keda kõik kohtlesid kui superstaare. Saime ka ise koos ühe sumomaadlejaga pilti teha. Olin ära õppinud jaapanikeelse fraasi "Anata no shashin wo tottemo iidesuka?", mis tähendab: "Kas tohib Teist pilti teha?". Jaatava vastuse peale sättisime muidugi ka ennast pildile ning tänasime viisakalt ("Arigato gozaimasu!").
Järgmiseks läksime Sensoji templisse, mis valmis 645. aastal ning on Tokyo kõige vanem, populaarsem ja ühtlasi kõige külastatum. Rahvast oli seal tõesti meeletult.
Et templisse pääseda, tuli kõndida 200 m piki kaubatänavat, kus pakuti peamiselt suveniire. Inimesed läbivad templit külastades mitmeid rituaale: draakoni kujuga purskkaevust pärit veega pestakse käsi ning ühtlasi ka juuakse seda vett; soovikaevu visatakse münt ning esitatakse mõni soov. On ka ühed kapid, millest annetuse korral võetakse välja mõni tarkusetera või ennustus eelseisvaks eluks. Väga põnev oli neid rituaale vaadata - kahju ainult, et kõigist neist aru ei saanud ja nendest rohkem ei teadnud.
Järgmiseks läksime Ueno parki ja Toshogu templi juurde.
Max proovis ka ise läbi ühe palverituaali, kus pidi kummardama, kahte kätt kokku lööma, mündi viskama ning midagi soovima.
Edasi läksime Shibuya keskusesse, mis on tohutult suur keskus paljude kaupluste ja söögikohtadega. Rongipeatuse lähedal asub ka üks suur ristmik, mida ületab korraga hästi palju inimesi - päris võimas vaatepilt.
Shibuya külastusega olidki meie Tokyo seiklused läbi ning suundusime hotelli, et võtta oma reisikohvrid ning siirduda lennujaama.
Järgmiseks sihtkohaks olid meil Filipiinid.
Kuna Jaapani avastamiseks oli planeeritud suhteliselt lühike aeg, oli tempo suhteliselt intensiivne: päevad olid tihedalt täis planeeritud ja üritasime näha nii palju, kui selle lühikese ajaga võimalik oli. Filipiinidele on vastukaaluks planeeritud ka niisama rannas vedelemist ja puhkamist.
Lennukis paluti meil istuda avariiväljapääsuritta, et aitaksime inimesi hädaolukorras. Ju siis tundusime asjalike nägudega. Lennureisi ajal pakuti süüa ka.
Filipiinidele jõudsime kell 12 öösel ning oli tunne, nagu oleks rännanud ajas 100 aastat tagasi. Kostituseks seisime tund aega kohutavas kuumuses passikontrollijärjekorras. Kõikjal hakkas silma räpasus ja viletsus.
Võtsime takso ning sõitsime hotelli puhkama.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5976919778213068993?banner=pwa&authkey=CLSMsa-Jr_3d5AE
Wednesday, March 5, 2014
25.01.14 Tokyo
Hommikul olime päris elevil, sest hotelli hinna sisse kuulus ka hommikusöök ning ootasime põnevusega, mida söögiks pakutakse.
Söögisaal oli väga suur ja uhke ning suurejoonelise sisustusega. Esimesena hakkas silma meeletu teenindajate armee, kes kõiki sisenejaid valjuhäälselt tervitasid. Kohe, kui olime saali sisenenud, astus meie juurde teenindaja, kes juhatas meid lauda ning pakkus istet. Söögiruumis asus veel ka raamatukogu ning suur televiisor, kust sai NBA mängu vaadata.
Hotellikülastajad nägid välja nagu täiesti tavalised inimesed, kes riietusid suhteliselt tagasihoidlikult ning peale vaadates ei oleks mitte kuidagi aru saanud, et nad tavalisest jõukamad on.
Läksime tutvuma toiduvalikuga, mis oli meeletu. Ilmselt on võimatu kõike üles loetleda, mida seal pakuti, aga katsun need nimetada, mis meelde jäid: väga mitmekesine puuviljavalik, erinevad mahlad, krõbuskid, kalad, salatid, jogurtid, saiakesed, vorstikesed, lihaviilud... Valik oli nii suur, et võttis silme eest kirjuks ning ei suutnud kõike meelde jätta. Oli ka üks kokk, kes tegi tellimise peale värsket omletti. Kui olime lauda istunud, astus kohe meie juurde teenindaja, kes valas värsket kohvi. Oli näha, et üritatakse pakkuda võimalikult meeldivat teenindust ning selle nimel pingutatakse kasvõi veri ninast välja. Kui oli mingi soov või küsimus, siis piisas pilgust teenindajale ning juba ta tõttaski kiirel sammul soovi täitma.
Sõime vist kuskil 8-käigulise hommikusöögi ning üritasime vitsutada head-paremat nii palju kui jaksasime, et pikaks kõndimiseks ikka energiat jätkuks (ja ega iga päev selliseid hõrgutisi ei saa).
Kõht korralikult täis söödud, asusime oma päevase ekskursiooni juurde.
Kõigepealt läksime vaatama suhteliselt hotelli lähedal asuvat Imperial Palace`it. Väravad olid aga kinni ning saime näha seda kindlust ainult väljastpoolt. Edasi läksime kõrvalasuvasse parki (Hama Rikyu) ning jalutasime seal väheke.
Järgmiseks suundusime Tsukiji kalaturule. Kahjuks värske kalaga kauplemist ei näinud - selleks oleks pidanud kohale tulema väga vara hommikul. Õnneks olid lähedal mõnusad sushikohad ning tegime teoks oma ammuküpsenud plaani sushit süüa. Proovisime ikka igasuguseid erinevaid variante ja sushi oli väga maitsev (tehtud värskest kraamist, mis ostetud siitsamast kalaturult). Tellisin endale ikka mitu portsu ja sõin sushiisu pikaks ajaks täis. Kõrvallauas istus üks Vietnamist pärit ärinaine, kes kostitas meid sakega (soe riisiviin). Muidu ma viina peale väga krimpsus nägu ei tee, aga see soe ja lääge viin tõmbas ikka judinad üle selja. Sõin kõhu lõpuks liiga täis ja ülejäänud päeva vedasin jalgu järel nagu zombi.
Järgmine sihtkoht oli Rainbow Bridge. Sinna jõudmine oli päris keeruline: pidi väga palju jala kõndima. Kõige parem vaade silla vaatamiseks asus sadama territooriumil, aga sadama valvur ei lubanud tõkkepuust kaugemale minna. Kõndisime veidi edasi, kuni leidsime ühe koha, kus valvurit ei olnud ja läksime nahhaalselt sisse - ei tahtnud kogu seda maad päris ilmaasjata maha kõndida. Keegi õnneks midagi ei öelnud ja saime sillast päris head võtted. Kui hakkasime ära minema, küsisime teejuhiseid ühelt jaapani naiselt, kes oli meie reisimisest väga vaimustunud ja ei suutnud ära imestada, et me niimodi mööda maailma rändame. Tegime temaga koos pilti ka.
Järgmiseks suundusime ühte pesapallistaadionit vaatama. Aeg oli juba suhteliselt hiline ja õues pime ning territooriumile sisse ei saanud. Seega tegime väljast paar pilti ning suundusime oma õhtu viimasesse sihtkohta: Tokyo Metropolitan Government Building - see kujutas endast kõrget hoonet, kus oli spetsiaalne korrus, millelt sai nautida vaadet linnale. Sissepääs oli tasuta.
Täna sai jällegi palju kõnnitud ning seadsime oma sammud väsinutena hotelli poole.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5976906087528307889?authkey=CMuPxZ3Z9tXzFw
Söögisaal oli väga suur ja uhke ning suurejoonelise sisustusega. Esimesena hakkas silma meeletu teenindajate armee, kes kõiki sisenejaid valjuhäälselt tervitasid. Kohe, kui olime saali sisenenud, astus meie juurde teenindaja, kes juhatas meid lauda ning pakkus istet. Söögiruumis asus veel ka raamatukogu ning suur televiisor, kust sai NBA mängu vaadata.
Hotellikülastajad nägid välja nagu täiesti tavalised inimesed, kes riietusid suhteliselt tagasihoidlikult ning peale vaadates ei oleks mitte kuidagi aru saanud, et nad tavalisest jõukamad on.
Läksime tutvuma toiduvalikuga, mis oli meeletu. Ilmselt on võimatu kõike üles loetleda, mida seal pakuti, aga katsun need nimetada, mis meelde jäid: väga mitmekesine puuviljavalik, erinevad mahlad, krõbuskid, kalad, salatid, jogurtid, saiakesed, vorstikesed, lihaviilud... Valik oli nii suur, et võttis silme eest kirjuks ning ei suutnud kõike meelde jätta. Oli ka üks kokk, kes tegi tellimise peale värsket omletti. Kui olime lauda istunud, astus kohe meie juurde teenindaja, kes valas värsket kohvi. Oli näha, et üritatakse pakkuda võimalikult meeldivat teenindust ning selle nimel pingutatakse kasvõi veri ninast välja. Kui oli mingi soov või küsimus, siis piisas pilgust teenindajale ning juba ta tõttaski kiirel sammul soovi täitma.
Sõime vist kuskil 8-käigulise hommikusöögi ning üritasime vitsutada head-paremat nii palju kui jaksasime, et pikaks kõndimiseks ikka energiat jätkuks (ja ega iga päev selliseid hõrgutisi ei saa).
Kõht korralikult täis söödud, asusime oma päevase ekskursiooni juurde.
Kõigepealt läksime vaatama suhteliselt hotelli lähedal asuvat Imperial Palace`it. Väravad olid aga kinni ning saime näha seda kindlust ainult väljastpoolt. Edasi läksime kõrvalasuvasse parki (Hama Rikyu) ning jalutasime seal väheke.
Järgmiseks suundusime Tsukiji kalaturule. Kahjuks värske kalaga kauplemist ei näinud - selleks oleks pidanud kohale tulema väga vara hommikul. Õnneks olid lähedal mõnusad sushikohad ning tegime teoks oma ammuküpsenud plaani sushit süüa. Proovisime ikka igasuguseid erinevaid variante ja sushi oli väga maitsev (tehtud värskest kraamist, mis ostetud siitsamast kalaturult). Tellisin endale ikka mitu portsu ja sõin sushiisu pikaks ajaks täis. Kõrvallauas istus üks Vietnamist pärit ärinaine, kes kostitas meid sakega (soe riisiviin). Muidu ma viina peale väga krimpsus nägu ei tee, aga see soe ja lääge viin tõmbas ikka judinad üle selja. Sõin kõhu lõpuks liiga täis ja ülejäänud päeva vedasin jalgu järel nagu zombi.
Järgmine sihtkoht oli Rainbow Bridge. Sinna jõudmine oli päris keeruline: pidi väga palju jala kõndima. Kõige parem vaade silla vaatamiseks asus sadama territooriumil, aga sadama valvur ei lubanud tõkkepuust kaugemale minna. Kõndisime veidi edasi, kuni leidsime ühe koha, kus valvurit ei olnud ja läksime nahhaalselt sisse - ei tahtnud kogu seda maad päris ilmaasjata maha kõndida. Keegi õnneks midagi ei öelnud ja saime sillast päris head võtted. Kui hakkasime ära minema, küsisime teejuhiseid ühelt jaapani naiselt, kes oli meie reisimisest väga vaimustunud ja ei suutnud ära imestada, et me niimodi mööda maailma rändame. Tegime temaga koos pilti ka.
Järgmiseks suundusime ühte pesapallistaadionit vaatama. Aeg oli juba suhteliselt hiline ja õues pime ning territooriumile sisse ei saanud. Seega tegime väljast paar pilti ning suundusime oma õhtu viimasesse sihtkohta: Tokyo Metropolitan Government Building - see kujutas endast kõrget hoonet, kus oli spetsiaalne korrus, millelt sai nautida vaadet linnale. Sissepääs oli tasuta.
Täna sai jällegi palju kõnnitud ning seadsime oma sammud väsinutena hotelli poole.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5976906087528307889?authkey=CMuPxZ3Z9tXzFw
Wednesday, February 19, 2014
24.01.14 Kyoto ja Tokyo
Täna on ideaalne ilm: päike paistab ning lausa rõõm on minna vaatamisväärsusi külastama.
Kyotos on bussiliiklus isegi parem kui metroo - bussiga saab igale poole. Ostsime busside päevapileti ning asusimegi teele.
Inimesed on Jaapanis meeletult abivalmid. Kui korraks kuskile tänavanurgale nõutult kaardiga seisma jääd, koguneb sinu ümber kohe trobikond inimesi, kes kõik aidata üritavad. Kahju on aga sellest, et jaapanlased ei oska eriti inglise keelt. Sageli tekib olukord, kus jaapanlased räägivad suga ausa näoga jaapani keeles justkui eeldades, et sa saad neist aru, mispeale olukord läheb pahatihti palju keerulisemaks, kui ta enne oli. Aga see on vähemalt hea, et nad abivalmid on.
Esimeseks sihtkohaks oli meil Kinkakuji tempel e. Kuldne paviljon.
Templi kaks ülemist korrust on kaetud ehtsast kullast plaatidega ning hoone näeb kauni tiigi kaldal väga elegantne välja. See park, kus tempel asub, on väga mõnusa atmosfääriga. Pargis asub mitmeid kausikujulisi soovikive, kuhu saab kaugelt münte visata ning tabamuse korral midagi soovida.
Kuldsest templist siirdusime Nijo Castle`i juurde. Kuna meil aega nappis ja oleme koonerdajad ka, siis tegime territooriumile ainult väljast tiiru peale ning kiirustasime järgmisse sihtkohta, milleks oli Imperial Palace. Sellele tegime samuti väljast tiiru peale ning kiirustasime Nishiki food marketile. Turg oli väga lahe: kaubeldi värske kala ning puu- ja juurviljadega. Väga palju sai neist ka ise proovida. Osad köögiviljad olid väga maitsvad.
Edasi kiirustasime geishade linnaossa Gionisse, kuhu läksime külastama geishade traditsioone tutvustavat etendust.
Presentatsioon koosnes mitmest osast: teetseremoonia, lilleseade, traditsioonilise jaapani keelpilli muusika, maiko (geisha õpilane) tants, lõbusasisuline näidend, veel traditsioonilist jaapani muusikat+tants; näidati, kuidas kimonosse riietumine käib. Lisaks pidi olema veel nukuteater, aga see jäi mingil põhjusel ära - selle asemel sai pärast maikoga koos pilti teha.
Kui etendus oli vaadatud, läksime hotelli, võtsime oma kohvrid ja siirdusime Kyoto stationisse, et kiirrongiga Tokyosse sõita. Sõitsime bullet trainiga e. kiirrongiga, mis on suuteline sõitma kuni 300 km tunnis. Sõidu ajal eriti aru küll ei saanud, et kiirus oleks suur olnud - tundus täiesti tavaline rongisõit. Vb sellepärast ka, et väljas oli juba pime ning ei näinud aknast asju mööda tuhisemas. Tavapärasest suuremat kiirust sai ilmselt tajuda ainult selle järgi, et kõrvad läksid vahepeal lukku justkui lennukis. Sõit oli päris kallis: maksis 90 €.
Tokyos oli meil juhuse tahtel õnn ööbida viietärnihotellis. Hotell asus kohe rongijaamas - ei pidanud kuskile seiklema. Ilmselt enam elus teist sellist võimalust ei tule ning üritasime seda kogemust täiega nautida.
Hotellituba oli suur ja uhke: väga moodne sisekujundus, laiad voodid, suur telekas, lühter laes rippumas. Hiiglaslikus vannitoas olid valmis pandud hommikumantlid; igasugused šampoonid, vannisoolad ja kreemid, juukseharjad, habemeajamisvahendid jne.
Käisime veel korra lähedalasuvas toidupoes, sõime kõhud täis ning keerasime õnnist und nautima.
Interneti kiirus siin hotellis on meeletu: 90 Mb/s nii üles kui alla.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5975432912313560033?authkey=CKWWiNXtj8mh7gE
Kyotos on bussiliiklus isegi parem kui metroo - bussiga saab igale poole. Ostsime busside päevapileti ning asusimegi teele.
Inimesed on Jaapanis meeletult abivalmid. Kui korraks kuskile tänavanurgale nõutult kaardiga seisma jääd, koguneb sinu ümber kohe trobikond inimesi, kes kõik aidata üritavad. Kahju on aga sellest, et jaapanlased ei oska eriti inglise keelt. Sageli tekib olukord, kus jaapanlased räägivad suga ausa näoga jaapani keeles justkui eeldades, et sa saad neist aru, mispeale olukord läheb pahatihti palju keerulisemaks, kui ta enne oli. Aga see on vähemalt hea, et nad abivalmid on.
Esimeseks sihtkohaks oli meil Kinkakuji tempel e. Kuldne paviljon.
Templi kaks ülemist korrust on kaetud ehtsast kullast plaatidega ning hoone näeb kauni tiigi kaldal väga elegantne välja. See park, kus tempel asub, on väga mõnusa atmosfääriga. Pargis asub mitmeid kausikujulisi soovikive, kuhu saab kaugelt münte visata ning tabamuse korral midagi soovida.
Kuldsest templist siirdusime Nijo Castle`i juurde. Kuna meil aega nappis ja oleme koonerdajad ka, siis tegime territooriumile ainult väljast tiiru peale ning kiirustasime järgmisse sihtkohta, milleks oli Imperial Palace. Sellele tegime samuti väljast tiiru peale ning kiirustasime Nishiki food marketile. Turg oli väga lahe: kaubeldi värske kala ning puu- ja juurviljadega. Väga palju sai neist ka ise proovida. Osad köögiviljad olid väga maitsvad.
Edasi kiirustasime geishade linnaossa Gionisse, kuhu läksime külastama geishade traditsioone tutvustavat etendust.
Presentatsioon koosnes mitmest osast: teetseremoonia, lilleseade, traditsioonilise jaapani keelpilli muusika, maiko (geisha õpilane) tants, lõbusasisuline näidend, veel traditsioonilist jaapani muusikat+tants; näidati, kuidas kimonosse riietumine käib. Lisaks pidi olema veel nukuteater, aga see jäi mingil põhjusel ära - selle asemel sai pärast maikoga koos pilti teha.
Kui etendus oli vaadatud, läksime hotelli, võtsime oma kohvrid ja siirdusime Kyoto stationisse, et kiirrongiga Tokyosse sõita. Sõitsime bullet trainiga e. kiirrongiga, mis on suuteline sõitma kuni 300 km tunnis. Sõidu ajal eriti aru küll ei saanud, et kiirus oleks suur olnud - tundus täiesti tavaline rongisõit. Vb sellepärast ka, et väljas oli juba pime ning ei näinud aknast asju mööda tuhisemas. Tavapärasest suuremat kiirust sai ilmselt tajuda ainult selle järgi, et kõrvad läksid vahepeal lukku justkui lennukis. Sõit oli päris kallis: maksis 90 €.
Tokyos oli meil juhuse tahtel õnn ööbida viietärnihotellis. Hotell asus kohe rongijaamas - ei pidanud kuskile seiklema. Ilmselt enam elus teist sellist võimalust ei tule ning üritasime seda kogemust täiega nautida.
Hotellituba oli suur ja uhke: väga moodne sisekujundus, laiad voodid, suur telekas, lühter laes rippumas. Hiiglaslikus vannitoas olid valmis pandud hommikumantlid; igasugused šampoonid, vannisoolad ja kreemid, juukseharjad, habemeajamisvahendid jne.
Käisime veel korra lähedalasuvas toidupoes, sõime kõhud täis ning keerasime õnnist und nautima.
Interneti kiirus siin hotellis on meeletu: 90 Mb/s nii üles kui alla.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5975432912313560033?authkey=CKWWiNXtj8mh7gE
Tuesday, February 18, 2014
23.01.14 KYOTO
Täna kõndisime ikka meeletult. Kyotos on hästi palju erinevaid
raudteefirmasid ning kõigile neile peab eraldi pileti ostma – ühtse päevapileti
süsteem on suhteliselt kehva (ehk siis puudub). Subwayd on ainult 2 liini ning ülejäänud on
erinevad eraraudteed. Otsustasime raha säästa ning rohkem jalutada.
Esimeseks sihtkohaks oli meil Arashiyama bambusmets. Sinna läksime küll rongiga, aga et rongipeatusesse saada,
kõndisime kõigepealt maha tohutult pika maa. Kuna Kyoto Stationi lähedale jäi kohe Higashi Honganji tempel, käisime ka sellest läbi.
Kogu see vaev tasus kuhjaga ära, sest selles
bambusmetsade piirkonnas oli vaatamist tõesti palju: hästi palju erinevaid
templeid; kõrge vaatekoht mäe otsas, kus elasid ahvid (monkey park) ja
bambusmets ise ka muidugi. Kuna vahemaad kõigi nende kohtade vahel olid päris
arvestatavad, otsustasime aja ning jalgade säästmiseks rentida rongijaamast
jalgrattad. Tagantjärele vaadates oli see ainuõige otsus: mitte ainult ei
säästnud me jalavaeva ja aega, vaid sõitmine ise oli samuti ülilahe kogemus ning
tekitas mõnusa enesetunde. Rent maksis 1000 jeeni e. umbes 7 €.
Templeid oli selles piirkonnas hästi palju ning päris mõnus
oli nende vahet rattaga kimada. Käisime ahvidepargis, kuhu saamiseks oli vaja 20 minutit mäest ülesse matkata. Mäe tipus oli suurepärane vaade Kyoto
linnale ning seal viibis ka enamus ahve, kuna seal asus toitmiskoht. Saime ka ise
ahvidele süüa anda. Vaatamist oli selles piirkonnas palju ning kui lõpuks jälle rongi peale
saime, oli kell juba kuskil 5 paiku ning hakkas hämarduma.
Teadsime, et Ryoanji tempel ning selles asuv kuulus kiviaed
on juba suletud, aga otsustasime ikkagi selle juurde vaatama minna, et seda kasvõi väljast näha. Jalutasime natukene pimedas pargis ning suundusime edasi Gionisse, e. geishade meelelahutuspiirkonda.
Piirkond oli väga hubase atmosfääriga: vanad puust majad,
hästi palju laternaid, mõned geishad siin-seal vastu tulemas. Otsisime ülesse selle koha, kuhu järgmisel
päeval minna geishade traditsioone tutvustavat etendust vaatama ning seejärel
jalutasime edasi suhteliselt kaugel asuva pargi ning templi suunas. Need vaadatud,
hakkasime vaikselt kodu poole sammuma.
Enne koju jõudmist käisime veel poest ja söömast läbi ning
läksime tuttu. Kahju, et kuidagi ära ei mõõtnud, palju me sel päeval maha
kõndisime, sest läbitud vahemaa tundus tohutu.Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5974681911397175633?banner=pwa&authkey=CL2do6260ZHmaw
Friday, February 14, 2014
22.01.14 Osaka ja Kyoto
Hommikul külastasime esimese asjana Osaka Castle Parki, mis asus kohe meie hotelli juures. Selles pargis olev kindlus oli väga uhke ja vaatamist väärt.
Järgmiseks liikusime Shittenoji templisse ning tiirutasime ka selle vahetus läheduses oleval kirbuturul, kus müüdi igasugust müstilist kraami ning meenutas meie Balti Jaama turgu.
Järgmiseks sihtkohaks oli Isshinji tempel ning selle lähedal asuv Tennoji park. Tennoji metroopeatuses sõime ühes söögikohas ja sealt saadud maitseelamus oli ilma liialduseta minu senise elu parim kogemus. Kõik maitses lihtsalt täiuslikult!
Edasi suundusime Shinsekai linnaossa ning vaatasime üle kuulsa Tsutenkaku torni.
Viimaks oli vaja läbi käia veel Namba metroopeatuse lähedal asuvast kaubandustänavast. Nimelt oli mulle seal eelmisel päeval silma jäänud üks väga kaunis sall, mille tahtsin kindlasti ära osta.
Rohkem ei olnudki Osakas enam planeeritud asjadest midagi vaatamata jäänud ning hakkasime suunduma järgmisse sihtkohta - Kyotosse. Kyoto asus suhteliselt lähedal ning rongisõit sinna kestis kõigest 45 minutit.
Kyoto hotell oli küll suhteliselt korralik, aga minu arvates mitte nii mõnus kui Osaka oma. Nett oli ka jube aeglane.
Käisime enne magama sättimist veel lähedalasuvas odavas söögikohas ja poes, et hommikuks süüa osta.
Kui räägitakse, et Jaapanis on hinnad väga kallid, siis ilmselt oleme Eestis arengus Jaapanile järele jõudnud ning hinnad on suhteliselt samad, mis meil. Riiete hindade koha pealt on aga arenguruumi hoopis neil, sest riided on siin natukene odavamad.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5972943163968107089?banner=pwa&authkey=CKfmsPPA_bbjZw
Järgmiseks liikusime Shittenoji templisse ning tiirutasime ka selle vahetus läheduses oleval kirbuturul, kus müüdi igasugust müstilist kraami ning meenutas meie Balti Jaama turgu.
Järgmiseks sihtkohaks oli Isshinji tempel ning selle lähedal asuv Tennoji park. Tennoji metroopeatuses sõime ühes söögikohas ja sealt saadud maitseelamus oli ilma liialduseta minu senise elu parim kogemus. Kõik maitses lihtsalt täiuslikult!
Edasi suundusime Shinsekai linnaossa ning vaatasime üle kuulsa Tsutenkaku torni.
Viimaks oli vaja läbi käia veel Namba metroopeatuse lähedal asuvast kaubandustänavast. Nimelt oli mulle seal eelmisel päeval silma jäänud üks väga kaunis sall, mille tahtsin kindlasti ära osta.
Rohkem ei olnudki Osakas enam planeeritud asjadest midagi vaatamata jäänud ning hakkasime suunduma järgmisse sihtkohta - Kyotosse. Kyoto asus suhteliselt lähedal ning rongisõit sinna kestis kõigest 45 minutit.
Kyoto hotell oli küll suhteliselt korralik, aga minu arvates mitte nii mõnus kui Osaka oma. Nett oli ka jube aeglane.
Käisime enne magama sättimist veel lähedalasuvas odavas söögikohas ja poes, et hommikuks süüa osta.
Kui räägitakse, et Jaapanis on hinnad väga kallid, siis ilmselt oleme Eestis arengus Jaapanile järele jõudnud ning hinnad on suhteliselt samad, mis meil. Riiete hindade koha pealt on aga arenguruumi hoopis neil, sest riided on siin natukene odavamad.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5972943163968107089?banner=pwa&authkey=CKfmsPPA_bbjZw
Tuesday, January 28, 2014
21.01.14 Osaka
Osaka lennujaama jõudes tundusime turvakontrollile millegipärast eriti kahtlased - meie kohvrid vaadati põhjalikult üle ja küsiti igasuguseid küsimusi. Kuna meil midagi varjata ei olnud, siis võtsime asja chillilt: vastasime rahulikult küsimustele, näitasime oma asjad ette ja saime õige pea tulema.
Ostsime rongipiletid ning hakkasime linna poole liikuma. Tee peale jäi üks tempel - Sumiyoshi Taisha, millest käisime läbi. Väga uhke koht. Kohalikud tegid siin igasuguseid palvetamisrituaale, millest me kahjuks midagi aru ei saanud (silitasid ja patsutasid kujukesi, pesid värava juures käsi ja jõid kopsikuga vett - sellel tundus olevat küljes mingi rituaali maik). Tundub, et traditsioone ja rituaale hoitakse siin ikka kõvasti au sees.
Inglise keelt räägivad siin ikka väga vähesed. Kõik üritavad aga siiski igal võimalusel aidata. Kui nähakse, et sa kaardiga nõutult kuskil tänavanurgal seisad, tullakse juurde ja üritatakse kohe aidata. Kuna nad inglise keelt ei oska, siis hakatakse sageli ausa näoga jaapani keeles rääkima justkui eeldades, et kogu planeedi inimesed on jaapanlased. Sageli teeb see teeotsimise keeruliseks, aga see on hea, et nad nii abivalmid on.
Tundub ikka veel täiesti sürr, et oleme siin teises maailma otsas. Jaapanis on kõik ikka hoopis teistsugune sellele, millega me harjunud oleme. Selline tunne, justkui viibiks mingis paralleeluniversumis.
Kui olime templis kõvasti ringi jalutanud, liikusime edasi enda hotelli. Tuba on ikka väga OK - puhas ja korralik. Vannitoas on Jaapanile kohaselt bideega ja tagumikupesuga WC-pott. Kasutamiseks on pandud igasugused dušigeelid, šampoonid, hair conditionerid, plätad, juuksehari, hambahari, habemeajamisvaht ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud raseerija.
Väga vähestes kohtades saab kaardiga maksta.
Edasi liikusime Dotonbori tänavale sööma - tänav, mis on odavaid söögikohti ning mängusaale paksult täis pikitud. Kohalike noorte seas on siin väga popid sellised mänguautomaadid, kus saab haaratsiga midagi püüda ( nagu meil kaubanduskeskuste uste juures).
Proovisime jaapanipärast rooga: riis sealihaga, lõhe, sojakaste ja mingi puljong. Olen pulkadega söömises juba nii osavaks läinud, et sõin puljongi pulkadega ära... Toit oli päris OK.
Edasi läksime sellisesse kõrghoonesse nagu Umeda Sky Building - väga kihvt kogemus. Klaasist seintega liftiga sai sõita ülikõrge hoone tippu ning eraldi piletiga sai ka katusele vaadet linnale nautima.
Õhtuks olime täiesti surnud omadega, sest vähe sellest, et olime päev otsa ringi kõndinud, avaldas ka ajavahe ja lennukis veedetud "öö" oma mõju. Ajavahe on siin + 7 h.
Nett on siin päris korralik ja meie hotelliga võib väga rahule jääda.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5971487781899718881?banner=pwa&authkey=CPLGjLO_rO-19gE
Ostsime rongipiletid ning hakkasime linna poole liikuma. Tee peale jäi üks tempel - Sumiyoshi Taisha, millest käisime läbi. Väga uhke koht. Kohalikud tegid siin igasuguseid palvetamisrituaale, millest me kahjuks midagi aru ei saanud (silitasid ja patsutasid kujukesi, pesid värava juures käsi ja jõid kopsikuga vett - sellel tundus olevat küljes mingi rituaali maik). Tundub, et traditsioone ja rituaale hoitakse siin ikka kõvasti au sees.
Inglise keelt räägivad siin ikka väga vähesed. Kõik üritavad aga siiski igal võimalusel aidata. Kui nähakse, et sa kaardiga nõutult kuskil tänavanurgal seisad, tullakse juurde ja üritatakse kohe aidata. Kuna nad inglise keelt ei oska, siis hakatakse sageli ausa näoga jaapani keeles rääkima justkui eeldades, et kogu planeedi inimesed on jaapanlased. Sageli teeb see teeotsimise keeruliseks, aga see on hea, et nad nii abivalmid on.
Tundub ikka veel täiesti sürr, et oleme siin teises maailma otsas. Jaapanis on kõik ikka hoopis teistsugune sellele, millega me harjunud oleme. Selline tunne, justkui viibiks mingis paralleeluniversumis.
Kui olime templis kõvasti ringi jalutanud, liikusime edasi enda hotelli. Tuba on ikka väga OK - puhas ja korralik. Vannitoas on Jaapanile kohaselt bideega ja tagumikupesuga WC-pott. Kasutamiseks on pandud igasugused dušigeelid, šampoonid, hair conditionerid, plätad, juuksehari, hambahari, habemeajamisvaht ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud raseerija.
Väga vähestes kohtades saab kaardiga maksta.
Edasi liikusime Dotonbori tänavale sööma - tänav, mis on odavaid söögikohti ning mängusaale paksult täis pikitud. Kohalike noorte seas on siin väga popid sellised mänguautomaadid, kus saab haaratsiga midagi püüda ( nagu meil kaubanduskeskuste uste juures).
Proovisime jaapanipärast rooga: riis sealihaga, lõhe, sojakaste ja mingi puljong. Olen pulkadega söömises juba nii osavaks läinud, et sõin puljongi pulkadega ära... Toit oli päris OK.
Edasi läksime sellisesse kõrghoonesse nagu Umeda Sky Building - väga kihvt kogemus. Klaasist seintega liftiga sai sõita ülikõrge hoone tippu ning eraldi piletiga sai ka katusele vaadet linnale nautima.
Õhtuks olime täiesti surnud omadega, sest vähe sellest, et olime päev otsa ringi kõndinud, avaldas ka ajavahe ja lennukis veedetud "öö" oma mõju. Ajavahe on siin + 7 h.
Nett on siin päris korralik ja meie hotelliga võib väga rahule jääda.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5971487781899718881?banner=pwa&authkey=CPLGjLO_rO-19gE
Tuesday, January 21, 2014
20.01.14 Teekond Osakasse
Lennuk Tallinnast Schipolisse startis kell 06:55 hommikul ning kestis ca 2 h ja 5 min. Aeg möödus nagu lennates.
Kuna Amsterdamis oli meil kahe lennu vahel paus, otsustasime minna linna peale jalutama ja Mäkki sööma.Teel linna tutvusime ühe laheda noormehega, kes oli pärit USA-st Portlandist ning ajasime veidi juttu.
Amsterdami McDonalds`is on lahe iseteenindus, kust saab tellimuse esitada ja ka ära maksta. Olime vaevu jõudnud ära tasuda, kui juba hüüti: "Söö-maaa!" ja saimegi oma burksid kätte.
Kõht täis, jalutasime veel veidi linna peal ning läksime lennujaama tagasi.
Osaka lend oli kolmveerandik tühi ning kõigil lubati valida endale meelepärane istekoht - saime endal isu täis laiutada.
Lennu vältel jagati pidevalt ülimaitsvaid sööke ja jooke, mis teekonna päris meeldivaks muutsid. Lisaks sai vaadatud filme ja veidi tukastatud.
Lennuk lendas teel ka suhteliselt Eesti kohalt üle, mis tekitas tunde, et miks ta ei oleks võinud meid siis tee pealt peale võtta...
10 h ja 20 min reisi oli veidi väsitav, kuid tänu varasematele pikkade lendude kogemusele teadsime juba, mida oodata.
Fotod meie teekonnast Osakasse:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5971437406745428529?banner=pwa&authkey=CLjtq42LmeOl8AE
Subscribe to:
Posts (Atom)