31.01.14 - Filipiinid V päev, Šokolaadimäed

Täna oli plaanis külastada Šokolaadimägesid.
Šokolaadimäed kujutavad endast ümara kujuga lubjakivist pinnavorme, mis on kaetud puude ja taimkattega ning on saanud oma nime selle järgi, et kui kuivaperioodil taimkate pruuniks muutub, meenutavad mäed šokolaadikomme. See on maailmas üsna unikaalne vaatepilt ja tahtsime seda nähtust kindlasti oma silmaga näha.
Mägede juurde saamine oli minu jaoks ilmselt minu elu üks ekstreemsemaid kogemusi (p.s. olen hüpanud veel langevarjuga ning bungee`t ja sõidan suvel igapäevaselt mootorrattaga). Kuna buss oli puupüsti täis, siis kupatati meid katusele. Max oli selle peale veidi kahtlev, aga mina ronisin kohe krapsti ülesse, sest haistsin järjekordset põnevat seiklust ning kuna ilm oli päris palav, mõtlesin, et seal üleval on kindlasti mõnus ja jahutav. Lisaks oli buss puupüsti täis ja sõit pikk - aga üleval ju ruumi küllaga. Algul oligi kõik ilus ja roosiline - tuul oli mõnus ja jahutav, vaade super ja kerge põnevus ka sees. Kui aga suure maantee peale jõudsime, hakkas bussijuht tuhatnelja kihutama, nagu üritaks endal politseid sabast maha raputada. Tõmbasime oma asendi ikka väga madalaks ja hoidsime katuseraamist kinni nii et sõrmenukid valged (näost muidugi ka). Kõigele tagatipuks hakkas vihma sadama ja tõmbas ikka päris jahedaks. Õnneks oli mul vihmakeep kotis - tõmbasin selle selga, mis oli ikka suureks abiks. Kui vahepeal tehti peatusi ja Max küsis luba bussi sisse minna, siis keelati see miskipärast kategooriliselt ja kihutati tuhatnelja edasi justkui põgeneks viimsepäeva eest. Pimedatesse kurvidesse lõigati tuimalt sisse ja tehti hulle möödasõite - enne anti lihtsalt kõvasti signaali, et siit ma nüüd tulen. Vaade oli see-eest maaliline - tee ääres vohas roheline loodus ning looklesid kaunid riisipõllud.
Lõpuks jõudsime kohale ja ronisime värisevate käte ja jalgadega katuselt alla. Üritasin selle reisi peale head nägu teha ja veidi naeratada, aga välja kukkus ilmselt selline nägu, nagu oleks mõnda tüdrukut esimest korda kohtama kutsunud. 
Igal juhul - olime kohal ning kõmpisime mäest ülesse vaateplatvormi suunas. Kui mäest ülesse olime jõudnud, oli vaade aga päris äge. Ronisime ka kõrgele vaateplatvormi tippu, mis oli maavärinas kannatada saanud ning osaliselt kokku varisenud. Tutvusime ka suveniirikioskitega ja Max ostis oma tüdrukule T-särgi, mida too kannab nüüd ainult väga erilistel sündmustel.
Tagasi saime sõita õnneks bussis sees ning tutvusime ühe ameeriklasega, kes elas siin ühe kohaliku noore filipiinlannaga ning rääkis oma elu-olust. Päris huvitav kuulamine, millest mõni seik ei kannata aga väga kirjapanemist.
Kui olime hotelli tagasi jõudnud, hakkas öösel kõvasti vihma sadama ning elekter läks ära. Sõime pealambivalgel oma konserve ja läksime magama.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5979315620547897601?authkey=CMvjxfPj0NO0PA

30.01.14 - Filipiinid IV päev, Tarsierid ja Alona beach

Enesetunne on täna ikka kõvasti parem.
Tänase päeva põhieesmärgiks oli näha Tarsiere (eesti keeles kandlased). Tarsierid on väga väikesed rusikasuurused suurte punnis silmadega ahvid ning neid leidub ainult Filipiinidel ja Malai saarestiku lääneosas. Nad on väljasuremisohus liik ning seega kantud ka Punasesse raamatusse. Kandlased on öise eluviisiga ehk siis päeval nad magavad. Huvitav fakt on see, et nad ei saa oma silmi liigutada - selle asemel peavad nad oma pead pöörama ja nad suudavad seda teha koguni 180 kraadi ulatuses. Nende silmad on võrreldes kehaga tohutult suured - nad on silma/keha suhtarvu poolest imetajatest esikohal. Pupillid lähevad öösel koguni peaaegu et silmamuna suuruseks, mis tagab neile öösel erakordse nägemise ja see aitab neil putukaid jahtida. Samuti on neil ülihea kuulmine.
Et Tarsieride hoiualasse jõuda, pidime ette võtma suhteliselt mitmekesise reisi Jeepney`dega. Ühistransporti on aga väga lahe kasutada - saab kohalikust elust palju parema pildi ning rohkem inimestega suhelda. Samuti on see tihti seiklusrohke ja põnev.
Lõpuks jõudsime kohale ja meie õnneks õnnestus meil kandlasi ka näha. Nimelt otsivad varjupaiga töötajad hommikuti turistide jaoks ahvikesed ülesse, et siis neid hiljem inimestele näidata. Mõni päev juhtub aga, et kõik Tarsierid on kuskil peidus ja siis neid ei näegi. Nägime kuskil 5-6 Tarsieri ja saime neist pilti ka teha. Kokku olime hoiupaigas suhteliselt lühikest aega - kuskil pool tundi ja hakkasime ennast vaikselt linna poole tagasi sättima. 
Selgus aga, et ühistransport päevasel ajal linna tagasi ei liigugi. Mis seal ikka - hakkasime vaikselt jala linna poole vantsima ja hääletama. Kohalike inimeste reaalsusesse ei mahtunud ilmselt ära, et mingid valged turistid üldse hääletada võiksid (sõidavad nad ju peamiselt taksoga) ja kõik möödasõitjad lehvitasid meile rõõmsate nägudega. Vantsisime lõõmava päikese käes päris tükk aega ja olime juba päris väsinud, kui meid lõpuks peale võeti. Saime ühe kastiga auto peale ja hüppasime kasti. Kui kohalikud inimesed nägid valgeid turiste kastis mööda sõitmas, läksid kõik väga elevile, hakkasid kilkama, kätega vehkima ja naersid omakeskis kõva häälega. Emotsioone kui palju. Tore, et saime nende päeva väheke elevust tekitada.
Lõpuks jõudsime linna, tänasime südamlikult ja läksime kaubanduskeskusesse lõunatama.
Järgmiseks plaaniks oli minna randa chillima. Selleks istusime jällegi ühistranspordi peale ning ees ootas järjekordne pooleteisetunnine loksumine. Meil pole aga kiiret kuhugi - võtame vabalt ja naudime ilma. Ühistransport läheb siin sageli niivõrd täis, et inimesed seisavad autost väljas platvormi peal ja hoiavad kuskilt servast kinni või siis istuvad koguni katusel. Lõpuks jõudsime randa - käisime ujumas ja päevitasime. Hästi paljud inimesed pakuvad siin massaaži. Otsustasin ka ise ühe lõõgastava massaaži kasuks. Tund aega õnnetu lõpuga massaaži maksis 5 €.
Nautlesime rannas, kuni päike looja läks ning siirdusime kodu poole. Käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses söömas ja ostsin ka sõbrale meeneks ühe särgi.

Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978930929151685569