Hommikul läksime EP-sse teisele katsele, et näha, milline 7-tärnihotell ka seest välja näeb. Oli täitsa uhke.
Veidi fakte: EP-l on oma privaatrand ning kogu hotelli territoorium hõlmab 85 ha suurust maa-ala. Kõik hotellitoad on väga hoolikalt planeeritud, et pakkuda külalistele võimalikult palju luksust ja mugavust. Tubades on luksuslik voodipesu ning elegantne sisustus. Samuti on tubades marmorviimistlusega vannituba. Külalistele pakutakse ööpäevaringset ülemteenriteenust.
EP ehitus läks maksma 6 miljardit USD ning see teeb temast Singapuris asuva Marina Bay Sandsi (kus oleme ka käinud) järel maailmas kalliduselt teise hotelli. Privaatrannas on 6 km pikkune jooksurada, hotelli territooriumil on veel helikopteri maandumisplatsid, spaa, basseinid, tenniseväljakud, golfiväljakud, kriketi-ja rägbiväljak jne. Öö kõige kallimas sviidis maksab 15 000 €.
Peale EP külastamist läksime lähedalasuvasse randa päevitama. Ilm on vastukaaluks eilsele udule jälle selge, päike paistab ning on mõnusalt soe. Käisin rannas ka ühes söögikohas söömas ja ei leidnud maksmisel oma rahakotti üles. Laenasin Maxi käest raha ja otsustasin, et ei hakka rahakoti pärast muretsema - kindlasti jäi hotelli.
Kui olime päevitamisisu täis saanud, läksime ühte linnasasuvat mošeed otsima. Ootasime valgusfoori taga rohelist tuld, kui järsku üks ameeriklane meiega rääkima hakkas. Küsis, et mida me juba vaadanud oleme ning mis meil veel plaanis on. Kuna ta oli ise siin juba 8 aastat elanud-töötanud, siis andis ta meile soovitusi, mida kindlasti veel vaadata võiks. Tundus, et tal oli igav, otsis enda argirutiini veidike vaheldust ning pakkus meile, et näitab ühte kallist kaubanduskeskust, kus on ülikallid brändid. Meil polnud selle vastu midagi, kui saame kohalikuga veidi ringi vaadata ning tutvuda nurgatagustega, kuhu ise ei oskaks elusees minna. Kui olime kaubanduskeskuses ära käinud, tutvustas ta meile lahedaid söögikohti ning proovisime kohalikku toitu.
Lõpuks olime juba väga väsinud ning otsustasime hotelli puhkama minna.
Tuulasin kõik oma asjad läbi ning pidin tõdema, et rahakotti minu asjade hulgas ei olnud ning et olin selle ära kaotanud. Mõtlesin läbi variandid, kuhu võisin selle kaotada ning ülesse jäi rippuma kaks varianti: kaotasin selle ära hommikul bussis või EP-s. Jube kahju oli, sest rahakotis oli päris palju sularaha (kuskil 300 € eest), ID-kaart, juhiluba ja miljon igasugust kliendikaarti. Otsustasin siiski, et ei lase vahejuhtumil enda reisi ära rikkuda, teen kõik, mis võimalik, et rahakotti kätte saada ning ei hakka selle pärast põdema. Õnneks oli osa sularahast hotellis ja Maxi käest sain kohalikku valuutat laenata. Samuti oli pass alles.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/6104636670580419297?authkey=CJzBr_O6pKGhfg
No comments:
Post a Comment