Kuna täna olime viimast päeva viietärnihotellis, üritasime hommikusöögist viimast võtta ja pugisime nii kaua, kuni füüsiliselt lihtsalt enam ei jaksanud.
Põhjus, miks me üldse viietärnihotellis ööbisime, oli inimlik eksitus: nimelt oli keegi töötajatest hotelli pakkumist ülesse pannes jätnud hinnale ühe nulli lõppu lisamata, ehk kui pakkumises oli hinnaks märgitud 30 €, siis tegelikult maksab öö selles hotellis 300 €. Varsti pärast reserveeringu tegemist saatiski hotell kirja, et tegemist on eksitusega, kuid nad võtavad endale selle eest täie vastutuse ning jätavad meile sama hinna, mis reserveeringus. Niisiis saime olla viietärnihotellis kümme korda odavamalt.
Check-outi tegema minnes oli väikene hirm, et äkki tekib receptionis mingi jama ja kasseeritakse ikkagi täishind. Õnneks oli meie hirm alusetu - kõik sujus libedalt ning saime ööbida viietärnihotellis hinnaga 30 € öö. Rohkem ilmselt elus sellist võimalust ei tule - seega olime saadud kogemuse üle väga õnnelikud :) .
Ostsime ära oma rongipiletid lennujaama ning läksime linna peale, et teha Tokyos viimased tiirud.
Esimeses järjekorras läksime vaatama sumokeskust. Rongilt maha tulles tutvusime ühe jaapani paariga, kes olid väga abivalmid. Rääkisime veidi juttu. Kui inimesed kuulevad, et tuleme Eestist, on nad väga üllatunud - nii kaugelt.
Sumokeskuse ümbruses oli väga huvitav atmosfäär: inimesed olid säravate silmadega ja elevil, sest siin-seal võis kohata sumomaadlejaid, kes oma kimonode ja puust plätudega hakkasid tänavapildis kohe silma ning keda kõik kohtlesid kui superstaare. Saime ka ise koos ühe sumomaadlejaga pilti teha. Olin ära õppinud jaapanikeelse fraasi "Anata no shashin wo tottemo iidesuka?", mis tähendab: "Kas tohib Teist pilti teha?". Jaatava vastuse peale sättisime muidugi ka ennast pildile ning tänasime viisakalt ("Arigato gozaimasu!").
Järgmiseks läksime Sensoji templisse, mis valmis 645. aastal ning on Tokyo kõige vanem, populaarsem ja ühtlasi kõige külastatum. Rahvast oli seal tõesti meeletult.
Et templisse pääseda, tuli kõndida 200 m piki kaubatänavat, kus pakuti peamiselt suveniire. Inimesed läbivad templit külastades mitmeid rituaale: draakoni kujuga purskkaevust pärit veega pestakse käsi ning ühtlasi ka juuakse seda vett; soovikaevu visatakse münt ning esitatakse mõni soov. On ka ühed kapid, millest annetuse korral võetakse välja mõni tarkusetera või ennustus eelseisvaks eluks. Väga põnev oli neid rituaale vaadata - kahju ainult, et kõigist neist aru ei saanud ja nendest rohkem ei teadnud.
Järgmiseks läksime Ueno parki ja Toshogu templi juurde.
Max proovis ka ise läbi ühe palverituaali, kus pidi kummardama, kahte kätt kokku lööma, mündi viskama ning midagi soovima.
Edasi läksime Shibuya keskusesse, mis on tohutult suur keskus paljude kaupluste ja söögikohtadega. Rongipeatuse lähedal asub ka üks suur ristmik, mida ületab korraga hästi palju inimesi - päris võimas vaatepilt.
Shibuya külastusega olidki meie Tokyo seiklused läbi ning suundusime hotelli, et võtta oma reisikohvrid ning siirduda lennujaama.
Järgmiseks sihtkohaks olid meil Filipiinid.
Kuna Jaapani avastamiseks oli planeeritud suhteliselt lühike aeg, oli tempo suhteliselt intensiivne: päevad olid tihedalt täis planeeritud ja üritasime näha nii palju, kui selle lühikese ajaga võimalik oli. Filipiinidele on vastukaaluks planeeritud ka niisama rannas vedelemist ja puhkamist.
Lennukis paluti meil istuda avariiväljapääsuritta, et aitaksime inimesi hädaolukorras. Ju siis tundusime asjalike nägudega. Lennureisi ajal pakuti süüa ka.
Filipiinidele jõudsime kell 12 öösel ning oli tunne, nagu oleks rännanud ajas 100 aastat tagasi. Kostituseks seisime tund aega kohutavas kuumuses passikontrollijärjekorras. Kõikjal hakkas silma räpasus ja viletsus.
Võtsime takso ning sõitsime hotelli puhkama.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5976919778213068993?banner=pwa&authkey=CLSMsa-Jr_3d5AE
No comments:
Post a Comment