25.01.14 Tokyo

Hommikul olime päris elevil, sest hotelli hinna sisse kuulus ka hommikusöök ning ootasime põnevusega, mida söögiks pakutakse.
Söögisaal oli väga suur ja uhke ning suurejoonelise sisustusega. Esimesena hakkas silma meeletu teenindajate armee, kes kõiki sisenejaid valjuhäälselt tervitasid. Kohe, kui olime saali sisenenud, astus meie juurde teenindaja, kes juhatas meid lauda ning pakkus istet. Söögiruumis asus veel ka raamatukogu ning suur televiisor, kust sai NBA mängu vaadata.
Hotellikülastajad nägid välja nagu täiesti tavalised inimesed, kes riietusid suhteliselt tagasihoidlikult ning peale vaadates ei oleks mitte kuidagi aru saanud, et nad tavalisest jõukamad on. 
Läksime tutvuma toiduvalikuga, mis oli meeletu. Ilmselt on võimatu kõike üles loetleda, mida seal pakuti, aga katsun need nimetada, mis meelde jäid: väga mitmekesine puuviljavalik, erinevad mahlad, krõbuskid, kalad, salatid, jogurtid, saiakesed, vorstikesed, lihaviilud... Valik oli nii suur, et võttis silme eest kirjuks ning ei suutnud kõike meelde jätta. Oli ka üks kokk, kes tegi tellimise peale värsket omletti. Kui olime lauda istunud, astus kohe meie juurde teenindaja, kes valas värsket kohvi. Oli näha, et üritatakse pakkuda võimalikult meeldivat teenindust ning selle nimel pingutatakse kasvõi veri ninast välja. Kui oli mingi soov või küsimus, siis piisas pilgust teenindajale ning juba ta tõttaski kiirel sammul soovi täitma.
Sõime vist kuskil 8-käigulise hommikusöögi ning üritasime vitsutada head-paremat nii palju kui jaksasime, et pikaks kõndimiseks ikka energiat jätkuks (ja ega iga päev selliseid hõrgutisi ei saa).
Kõht korralikult täis söödud, asusime oma päevase ekskursiooni juurde.
Kõigepealt läksime vaatama suhteliselt hotelli lähedal asuvat Imperial Palace`it. Väravad olid aga kinni ning saime näha seda kindlust ainult väljastpoolt. Edasi läksime kõrvalasuvasse parki (Hama Rikyu) ning jalutasime seal väheke.
Järgmiseks suundusime Tsukiji kalaturule. Kahjuks värske kalaga kauplemist ei näinud - selleks oleks pidanud kohale tulema väga vara hommikul. Õnneks olid lähedal mõnusad sushikohad ning tegime teoks oma ammuküpsenud plaani sushit süüa. Proovisime ikka igasuguseid erinevaid variante ja sushi oli väga maitsev (tehtud värskest kraamist, mis ostetud siitsamast kalaturult). Tellisin endale ikka mitu portsu ja sõin sushiisu pikaks ajaks täis. Kõrvallauas istus üks Vietnamist pärit ärinaine, kes kostitas meid sakega (soe riisiviin). Muidu ma viina peale väga krimpsus nägu ei tee, aga see soe ja lääge viin tõmbas ikka judinad üle selja. Sõin kõhu lõpuks liiga täis ja ülejäänud päeva vedasin jalgu järel nagu zombi.
Järgmine sihtkoht oli Rainbow Bridge. Sinna jõudmine oli päris keeruline: pidi väga palju jala kõndima. Kõige parem vaade silla vaatamiseks asus sadama territooriumil, aga sadama valvur ei lubanud tõkkepuust kaugemale minna. Kõndisime veidi edasi, kuni leidsime ühe koha, kus valvurit ei olnud ja läksime nahhaalselt sisse - ei tahtnud kogu seda maad päris ilmaasjata maha kõndida. Keegi õnneks midagi ei öelnud ja saime sillast päris head võtted. Kui hakkasime ära minema, küsisime teejuhiseid ühelt jaapani naiselt, kes oli meie reisimisest väga vaimustunud ja ei suutnud ära imestada, et me niimodi mööda maailma rändame. Tegime temaga koos pilti ka. 
Järgmiseks suundusime ühte pesapallistaadionit vaatama. Aeg oli juba suhteliselt hiline ja õues pime ning territooriumile sisse ei saanud. Seega tegime väljast paar pilti ning suundusime oma õhtu viimasesse sihtkohta: Tokyo Metropolitan Government Building - see kujutas endast kõrget hoonet, kus oli spetsiaalne korrus, millelt sai nautida vaadet linnale. Sissepääs oli tasuta.
Täna sai jällegi palju kõnnitud ning seadsime oma sammud väsinutena hotelli poole.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5976906087528307889?authkey=CMuPxZ3Z9tXzFw