Öösel hakkas mul äkitselt väga halb ja käisin mitu korda oksendamas. Kahtlustasin põhjusena jäätist, mille olin kaubanduskeskusest ühest müügikioskist ostnud ja mis oli veidi kahtlase maitsega. Mingi kuradi kukk kires ka öö läbi kuskil kõrvalmajas ja magada ei lasknud. Hommikul oli enesetunne juba veidi parem - sõin kõhu täis, kui järsku kõik jälle välja tuli. No mis seal ikka.
Tänaseks olime planeerinud rannapäeva, et tempot veidi maha võtta ja lõõgastuda. Mulle kulus see arvestades enesetunnet ikka marjaks ära.
Poolele teele randa jäi üks maa-alune koobas nimega Hinagdanan (mis tõlkes tähendab "redeliga"), kuhu läksimegi uudistama. Koopa avastas juhuslikult kohalik külamees, kes leidis maa seest augu ning ehitas redeli, et minna uurima, mis seal sees on. Tegemist on lubjakivikoopaga, mille laes on stalagmiidid ("purikad"), milles on järv ning kus elavad linnud ja nahkhiired. Jube palav oli seal maa all, mispeale mul enesetunne jälle väga kehvaks läks. Istusin veidi lähedal olevas rannas, et lasta tuulel end jahutada. Max uuris nii kaua koopa lähedal asuvatest kioskitest T-särke. Tagantjäreletarkusena oleks pidanud kõik oma T-särgiostud seal ära tegema, sest hinnad olid väga odavad. Aga kuna me polnud üldiste hindadega veel kursis, jäid sealt särgid ostmata.
Kõndisime suure maanteeni tagasi ning jäime ühistransporti ootama. Kohalikelt inimestelt uurides saime teada, et sealtkandist ei lähe randa aga enam ühtegi transporti. Pakkusime ühele kohalikule kutile, et ta meid oma rolleriga randa ära viskaks ja andsime talle selle eest raha. Tüüp tahtis algul meilt meeletu raha küsida, aga kauplesime hinna suht mõistlikuks.
Magasin päev otsa palmide all varjus ja põdesin oma kehva enesetunnet. Pole julgenud midagi süüa, sest vahepeal oksendasin jälle. Max kohtas rannas ühtesid eestlasi, kelledel oli üks reisikaaslane toidumürgitusega juba kolmandat päeva haiglas. See teadmine muutis veidi mu perspektiivi ning olin tänulik, et minu seis nii kehv ei ole.
Rannast meie hotelli on kuskil tunniajane sõit. Läksime õhtul koju mootorrattataksoga ja saime suhteliselt odavalt (meie rahas 1 €). See oli tõeline vedamine, sest tüübid üritavad siin ikka täiega nöörida.
Max läks meie linnas veel kaubanduskeskusesse sööma. Mina ei julgenud midagi süüa ja läksin otsejoones hotelli puhkama.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978926958349162369
No comments:
Post a Comment