Enesetunne on täna ikka kõvasti parem.
Tänase päeva põhieesmärgiks oli näha Tarsiere (eesti keeles kandlased). Tarsierid on väga väikesed rusikasuurused suurte punnis silmadega ahvid ning neid leidub ainult Filipiinidel ja Malai saarestiku lääneosas. Nad on väljasuremisohus liik ning seega kantud ka Punasesse raamatusse. Kandlased on öise eluviisiga ehk siis päeval nad magavad. Huvitav fakt on see, et nad ei saa oma silmi liigutada - selle asemel peavad nad oma pead pöörama ja nad suudavad seda teha koguni 180 kraadi ulatuses. Nende silmad on võrreldes kehaga tohutult suured - nad on silma/keha suhtarvu poolest imetajatest esikohal. Pupillid lähevad öösel koguni peaaegu et silmamuna suuruseks, mis tagab neile öösel erakordse nägemise ja see aitab neil putukaid jahtida. Samuti on neil ülihea kuulmine.
Et Tarsieride hoiualasse jõuda, pidime ette võtma suhteliselt mitmekesise reisi Jeepney`dega. Ühistransporti on aga väga lahe kasutada - saab kohalikust elust palju parema pildi ning rohkem inimestega suhelda. Samuti on see tihti seiklusrohke ja põnev.
Lõpuks jõudsime kohale ja meie õnneks õnnestus meil kandlasi ka näha. Nimelt otsivad varjupaiga töötajad hommikuti turistide jaoks ahvikesed ülesse, et siis neid hiljem inimestele näidata. Mõni päev juhtub aga, et kõik Tarsierid on kuskil peidus ja siis neid ei näegi. Nägime kuskil 5-6 Tarsieri ja saime neist pilti ka teha. Kokku olime hoiupaigas suhteliselt lühikest aega - kuskil pool tundi ja hakkasime ennast vaikselt linna poole tagasi sättima.
Selgus aga, et ühistransport päevasel ajal linna tagasi ei liigugi. Mis seal ikka - hakkasime vaikselt jala linna poole vantsima ja hääletama. Kohalike inimeste reaalsusesse ei mahtunud ilmselt ära, et mingid valged turistid üldse hääletada võiksid (sõidavad nad ju peamiselt taksoga) ja kõik möödasõitjad lehvitasid meile rõõmsate nägudega. Vantsisime lõõmava päikese käes päris tükk aega ja olime juba päris väsinud, kui meid lõpuks peale võeti. Saime ühe kastiga auto peale ja hüppasime kasti. Kui kohalikud inimesed nägid valgeid turiste kastis mööda sõitmas, läksid kõik väga elevile, hakkasid kilkama, kätega vehkima ja naersid omakeskis kõva häälega. Emotsioone kui palju. Tore, et saime nende päeva väheke elevust tekitada.
Lõpuks jõudsime linna, tänasime südamlikult ja läksime kaubanduskeskusesse lõunatama.
Järgmiseks plaaniks oli minna randa chillima. Selleks istusime jällegi ühistranspordi peale ning ees ootas järjekordne pooleteisetunnine loksumine. Meil pole aga kiiret kuhugi - võtame vabalt ja naudime ilma. Ühistransport läheb siin sageli niivõrd täis, et inimesed seisavad autost väljas platvormi peal ja hoiavad kuskilt servast kinni või siis istuvad koguni katusel. Lõpuks jõudsime randa - käisime ujumas ja päevitasime. Hästi paljud inimesed pakuvad siin massaaži. Otsustasin ka ise ühe lõõgastava massaaži kasuks. Tund aega õnnetu lõpuga massaaži maksis 5 €.
Nautlesime rannas, kuni päike looja läks ning siirdusime kodu poole. Käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses söömas ja ostsin ka sõbrale meeneks ühe särgi.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5978930929151685569
No comments:
Post a Comment