Täna oli plaanis külastada Šokolaadimägesid.
Šokolaadimäed kujutavad endast ümara kujuga lubjakivist pinnavorme, mis on kaetud puude ja taimkattega ning on saanud oma nime selle järgi, et kui kuivaperioodil taimkate pruuniks muutub, meenutavad mäed šokolaadikomme. See on maailmas üsna unikaalne vaatepilt ja tahtsime seda nähtust kindlasti oma silmaga näha.
Mägede juurde saamine oli minu jaoks ilmselt minu elu üks ekstreemsemaid kogemusi (p.s. olen hüpanud veel langevarjuga ning bungee`t ja sõidan suvel igapäevaselt mootorrattaga). Kuna buss oli puupüsti täis, siis kupatati meid katusele. Max oli selle peale veidi kahtlev, aga mina ronisin kohe krapsti ülesse, sest haistsin järjekordset põnevat seiklust ning kuna ilm oli päris palav, mõtlesin, et seal üleval on kindlasti mõnus ja jahutav. Lisaks oli buss puupüsti täis ja sõit pikk - aga üleval ju ruumi küllaga. Algul oligi kõik ilus ja roosiline - tuul oli mõnus ja jahutav, vaade super ja kerge põnevus ka sees. Kui aga suure maantee peale jõudsime, hakkas bussijuht tuhatnelja kihutama, nagu üritaks endal politseid sabast maha raputada. Tõmbasime oma asendi ikka väga madalaks ja hoidsime katuseraamist kinni nii et sõrmenukid valged (näost muidugi ka). Kõigele tagatipuks hakkas vihma sadama ja tõmbas ikka päris jahedaks. Õnneks oli mul vihmakeep kotis - tõmbasin selle selga, mis oli ikka suureks abiks. Kui vahepeal tehti peatusi ja Max küsis luba bussi sisse minna, siis keelati see miskipärast kategooriliselt ja kihutati tuhatnelja edasi justkui põgeneks viimsepäeva eest. Pimedatesse kurvidesse lõigati tuimalt sisse ja tehti hulle möödasõite - enne anti lihtsalt kõvasti signaali, et siit ma nüüd tulen. Vaade oli see-eest maaliline - tee ääres vohas roheline loodus ning looklesid kaunid riisipõllud.
Lõpuks jõudsime kohale ja ronisime värisevate käte ja jalgadega katuselt alla. Üritasin selle reisi peale head nägu teha ja veidi naeratada, aga välja kukkus ilmselt selline nägu, nagu oleks mõnda tüdrukut esimest korda kohtama kutsunud.
Igal juhul - olime kohal ning kõmpisime mäest ülesse vaateplatvormi suunas. Kui mäest ülesse olime jõudnud, oli vaade aga päris äge. Ronisime ka kõrgele vaateplatvormi tippu, mis oli maavärinas kannatada saanud ning osaliselt kokku varisenud. Tutvusime ka suveniirikioskitega ja Max ostis oma tüdrukule T-särgi, mida too kannab nüüd ainult väga erilistel sündmustel.
Tagasi saime sõita õnneks bussis sees ning tutvusime ühe ameeriklasega, kes elas siin ühe kohaliku noore filipiinlannaga ning rääkis oma elu-olust. Päris huvitav kuulamine, millest mõni seik ei kannata aga väga kirjapanemist.
Kui olime hotelli tagasi jõudnud, hakkas öösel kõvasti vihma sadama ning elekter läks ära. Sõime pealambivalgel oma konserve ja läksime magama.
Fotod: https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5979315620547897601?authkey=CMvjxfPj0NO0PA
No comments:
Post a Comment