Täna on ideaalne ilm: päike paistab ning lausa rõõm on minna vaatamisväärsusi külastama.
Kyotos on bussiliiklus isegi parem kui metroo - bussiga saab igale poole. Ostsime busside päevapileti ning asusimegi teele.
Inimesed on Jaapanis meeletult abivalmid. Kui korraks kuskile tänavanurgale nõutult kaardiga seisma jääd, koguneb sinu ümber kohe trobikond inimesi, kes kõik aidata üritavad. Kahju on aga sellest, et jaapanlased ei oska eriti inglise keelt. Sageli tekib olukord, kus jaapanlased räägivad suga ausa näoga jaapani keeles justkui eeldades, et sa saad neist aru, mispeale olukord läheb pahatihti palju keerulisemaks, kui ta enne oli. Aga see on vähemalt hea, et nad abivalmid on.
Esimeseks sihtkohaks oli meil Kinkakuji tempel e. Kuldne paviljon.
Templi kaks ülemist korrust on kaetud ehtsast kullast plaatidega ning hoone näeb kauni tiigi kaldal väga elegantne välja. See park, kus tempel asub, on väga mõnusa atmosfääriga. Pargis asub mitmeid kausikujulisi soovikive, kuhu saab kaugelt münte visata ning tabamuse korral midagi soovida.
Kuldsest templist siirdusime Nijo Castle`i juurde. Kuna meil aega nappis ja oleme koonerdajad ka, siis tegime territooriumile ainult väljast tiiru peale ning kiirustasime järgmisse sihtkohta, milleks oli Imperial Palace. Sellele tegime samuti väljast tiiru peale ning kiirustasime Nishiki food marketile. Turg oli väga lahe: kaubeldi värske kala ning puu- ja juurviljadega. Väga palju sai neist ka ise proovida. Osad köögiviljad olid väga maitsvad.
Edasi kiirustasime geishade linnaossa Gionisse, kuhu läksime külastama geishade traditsioone tutvustavat etendust.
Presentatsioon koosnes mitmest osast: teetseremoonia, lilleseade, traditsioonilise jaapani keelpilli muusika, maiko (geisha õpilane) tants, lõbusasisuline näidend, veel traditsioonilist jaapani muusikat+tants; näidati, kuidas kimonosse riietumine käib. Lisaks pidi olema veel nukuteater, aga see jäi mingil põhjusel ära - selle asemel sai pärast maikoga koos pilti teha.
Kui etendus oli vaadatud, läksime hotelli, võtsime oma kohvrid ja siirdusime Kyoto stationisse, et kiirrongiga Tokyosse sõita. Sõitsime bullet trainiga e. kiirrongiga, mis on suuteline sõitma kuni 300 km tunnis. Sõidu ajal eriti aru küll ei saanud, et kiirus oleks suur olnud - tundus täiesti tavaline rongisõit. Vb sellepärast ka, et väljas oli juba pime ning ei näinud aknast asju mööda tuhisemas. Tavapärasest suuremat kiirust sai ilmselt tajuda ainult selle järgi, et kõrvad läksid vahepeal lukku justkui lennukis. Sõit oli päris kallis: maksis 90 €.
Tokyos oli meil juhuse tahtel õnn ööbida viietärnihotellis. Hotell asus kohe rongijaamas - ei pidanud kuskile seiklema. Ilmselt enam elus teist sellist võimalust ei tule ning üritasime seda kogemust täiega nautida.
Hotellituba oli suur ja uhke: väga moodne sisekujundus, laiad voodid, suur telekas, lühter laes rippumas. Hiiglaslikus vannitoas olid valmis pandud hommikumantlid; igasugused šampoonid, vannisoolad ja kreemid, juukseharjad, habemeajamisvahendid jne.
Käisime veel korra lähedalasuvas toidupoes, sõime kõhud täis ning keerasime õnnist und nautima.
Interneti kiirus siin hotellis on meeletu: 90 Mb/s nii üles kui alla.
Fotod:
https://plus.google.com/photos/103692390962011526127/albums/5975432912313560033?authkey=CKWWiNXtj8mh7gE
No comments:
Post a Comment